Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 24:1-33
Iisakile leitakse Rebeka1Kui Aabraham oli vana ja elatanud ning Issand oli Aabrahami kõigiti õnnistanud,
2siis ütles Aabraham vanimale sulasele oma peres, kes valitses kõige üle, mis tal oli: „Pane nüüd oma käsi mu puusa alla!
3Mina vannutan sind Issanda, taeva Jumala ja maa Jumala juures, et sa mu pojale ei võta naist kaananlaste tütreist, kelle keskel ma elan,
4vaid et sa lähed minu maale ja mu sugulaste juurde ning võtad sealt naise mu pojale Iisakile!”
5Aga sulane ütles temale: „Võib-olla naine ei taha mulle järgneda siia maale. Kas ma siis tõesti pean su poja viima tagasi maale, kust sa oled ära tulnud?”
6Siis ütles Aabraham temale: „Hoia, et sa ei vii mu poega sinna tagasi!
7Issand, taeva Jumal, kes minu võttis mu isakojast ja mu sünnimaalt ja kes mulle rääkis ning vandus, öeldes: Sinu soole ma annan selle maa! - tema ise läkitab oma ingli sinu ees, et saaksid sealt mu pojale naise võtta.
8Aga kui naine ei taha sulle järgneda, siis oled sa sellest mu vandest vaba. Ainult ära vii mu poega sinna tagasi!”
9Siis sulane pani käe oma isanda Aabrahami puusa alla ja vandus temale selle kõne kohaselt.
10Ja sulane võttis oma isanda kaamelitest kümme kaamelit ning läks, ja tal oli oma isandalt kaasas kõiksugu kalleid asju; ta võttis kätte ja läks Mesopotaamiasse Naahori linna.
11Seal laskis ta õhtul kaamelid põlvili heita väljaspool linna veekaevu juures sel ajal, kui veeviijad välja tulid,
12ning ütles: „Issand, minu isanda Aabrahami Jumal, lase ometi see mul täna korda minna ja tee head mu isandale Aabrahamile!
13Vaata, ma seisan veeallika juures ja linnaelanike tütred tulevad vett viima.
14Sündigu siis, et tütarlaps, kellele ma ütlen: Kalluta oma kruusi, et ma saaksin juua! ja kes vastab: Joo, ja ma joodan ka su kaameleid! - on see, kelle sa oled määranud oma sulasele Iisakile. Sellest ma siis tean, et sa mu isandale oled head teinud.”
15Ja veel enne kui ta rääkimise oli lõpetanud, vaata, siis tuli välja Rebeka, kes oli sündinud Betuelile, Aabrahami venna Naahori naise Milka pojale; ja tal oli kruus õlal.
16Ja tütarlaps oli väga ilusa välimusega, alles neitsi ja mehe poolt puutumata. Ta läks alla allika juurde, täitis kruusi ja tuli üles.
17Siis jooksis sulane temale vastu ning ütles: „Anna mulle oma kruusist pisut vett rüübata!”
18Tema vastas: „Joo, mu isand!” Ja ta tõstis kähku kruusi alla oma käele ning andis temale juua.
19Ja olles temale juua andnud, ütles ta: „Ma ammutan ka su kaamelitele, kuni needki on joonud.”
20Ja ta tühjendas kähku oma kruusi künasse ning jooksis jälle kaevule vett ammutama ja ammutas kõigile ta kaamelitele.
21Mees aga silmitses teda vaikides, et mõista, kas Issand oli ta teekonna lasknud korda minna või mitte.
22Ja kui kaamelid olid joonud, võttis mees kuldrõnga, pooleseeklilise, ja kaks käevõru ta käte jaoks, kümme kuldseeklit väärt,
23ning küsis: „Kelle tütar sa oled? Ütle ometi mulle! On su isa kojas meile ööbimispaika?”
24Ja ta vastas temale: „Mina olen Betueli, Naahori ja Milka poja tütar.”
25Ta ütles temale veel: „Niihästi õlgi kui muud loomasööta on meil küllalt, ööbimispaikki on olemas.”26Siis mees kummardas ja heitis Issanda ette
27ning ütles: „Kiidetud olgu Issand, mu isanda Aabrahami Jumal, kes mu isandale ei ole keelanud oma heldust ja tõde! Issand on mind teekonnal juhtinud mu isanda vendade kotta!”
28Aga tütarlaps jooksis ning teatas oma ema perele, mis oli sündinud.
29Ja Rebekal oli vend, Laaban nimi; ja Laaban jooksis välja, mehe juurde allikale.
30Sest kui ta nägi rõngast ja käevõrusid oma õe kätel, ja kui ta oli kuulnud oma õe Rebeka sõnu, kes ütles: „Nõnda rääkis mulle see mees,” - siis ta läks selle mehe juurde, ja ennäe, see seisis kaamelite juures allikal.
31Ja ta ütles: „Tule sisse, Issanda õnnistatu! Miks sa väljas seisad? Ma olen korda seadnud koja ja kaamelite paiga.”
32Mees tuli siis kotta ja Laaban päästis kaamelid lahti, andis õlgi ja toitu kaamelitele ning tõi vett tema ja temaga kaasas olevate meeste jalgade pesemiseks.
33Siis pandi temale rooga ette. Aga ta ütles: „Ma ei söö enne, kui ma oma asja olen rääkinud.” Ja talle vastati: „Räägi!”
Täna kohtame Aabrahami tundmatut sulast, kelle kirjeldus on erakordne. Ta valitses kõige üle mis Aabrahami kojas oli (s 2) ning tema ustavus Aabrahamile on tähelepanuväärne kui ta täidab Aabrahami antud ülesannet oma isanda järglase huvides.
Oma sulast teele läkitades jagab Aabraham temaga Jumalaga tehtud lepingu tõotust, et tema järglased pärivad Kaananimaa ja piiblitekst osutab sulase usule Jumala poolt Aabrahamile antud tõotusesse.
Kindel nõue on, et Iisak ei tohi abielluda Kaananist pärit naisega ega mingil juhul pöörduda ka tagasi Aabrahami sünnikodusse.
Sulase poolt palutud eriline märk (s 14) õige tütarlapse äratundmiseks, ei osutanud mitte tema nõrgale usule, vaid veendumusele, et Jumal teadis juba, kes on õige ning oli saatnud ingli sulase eele (s 7). Sulase eesmärgiks oli ära tunda Jumala poolt juba ettevalmistatud plaan ning ta võtab aega, et kindel olla: kogu selle aja kui Rebeka kaameleid joodab, seisab sulane ootamas Jumala veelkordset kinnitust oma südames.
Sellega seoses rõhutab jutustaja mitmel korral palvetamist ja selle tähtsust ette antud ülesande täitmisel. Kogu Rebekaga kohtumise lugu on raamitud sulase palvetega. Sulane palvetab enne (s 12-14) ja ka peale (s 26,27) kohtumist tütarlapsega. Ja juba järgmises lõigus saame lugeda nende palvete vastustest.
Antud jutustus on Piiblis esimene, kus Jumalalt palutakse otsest/ erilist juhtimist. Seesama Jumal, kes juhtis Aabrahami sulast, on tõotanud juhtida ka meid: “„Ma teen su targaks ja õpetan sulle teed, mida sul tuleb käia, ma annan sulle nõu oma silmaga sind juhtides.” ( Ps 32:8).
Nagu siis, nii ka praegu tõotab Ta juhtida meid suurte ja väikeste otsuste langetamisel. Järgigem siis juhatust otsides selle sulase eeskuju, kes rajas oma palved Jumala tõotustele!
Selle kommentaari autor: APÜ