Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 26:1-16
Iisak Geraris ja Beer-Sebas1Aga maal oli nälg pärast seda eelmist nälga, mis Aabrahami päevil oli olnud. Ja Iisak läks vilistite kuninga Abimeleki juurde Gerarisse.
2Ja Issand ilmutas ennast temale ning ütles: „Ära mine alla Egiptusesse! Jää maale, kuhu ma sind käsin!
3Ela võõrana siin maal, ja ma olen sinuga ning õnnistan sind, sest sinule ja sinu soole ma annan kõik need maad ning pean vannet, mille ma olen vandunud su isale Aabrahamile.
4Ja ma teen su soo paljuks nagu taevatähed ja annan su soole kõik need maad, ja sinu soo nimel õnnistavad endid kõik maailma rahvad,
5sellepärast et Aabraham kuulas mu sõna ja pidas, mis ma käskisin pidada - mu käske, seadlusi ja õpetusi.”
6Ja Iisak jäi elama Gerarisse.
7Kui kohalikud mehed küsisid tema naise kohta, siis ta ütles: „See on mu õde.” Sest ta kartis öelda: „Mu naine”, mõeldes ise: „Muidu kohalikud mehed tapavad mu Rebeka pärast, sest ta on ilusa välimusega.”
8Aga kui ta seal pikemat aega oli viibinud, vaatas Abimelek, vilistite kuningas, kord aknast välja ja nägi, et Iisak hellitas oma naist Rebekat.
9Siis Abimelek kutsus Iisaki ja ütles: „Vaata, ta on tõepoolest su naine! Kuidas sa siis võisid öelda: Ta on mu õde?” Ja Iisak vastas temale: „Ma mõtlesin, et muidu ma ehk pean tema pärast surema.”
10Aga Abimelek ütles: „Miks sa meile seda tegid? Kui kergesti oleks võinud keegi rahva hulgast magada su naisega ja sa oleksid meie peale toonud süü!”
11Ja Abimelek andis käsu kogu rahvale, öeldes: „Kes puudutab seda meest ja tema naist, peab surema!”
12Ja Iisak külvas seal maal ja sai sel aastal sajakordselt, sest Issand õnnistas teda.
13Ja mees läks rikkaks, läks üha rikkamaks, kuni ta oli läinud väga rikkaks.
14Ja temal oli lamba- ja kitsekarju ja veisekarju ja palju peret, nõnda et vilistid teda kadestasid.
15Ja vilistid matsid kinni ja täitsid mullaga kõik kaevud, mis tema isa sulased olid kaevanud tema isa Aabrahami päevil.
16Ja Abimelek ütles Iisakile: „Mine ära meie juurest, sest sa oled saanud meist palju vägevamaks!”
Praegusel ajal võime kergesti kritiseerima hakata neid Piibli isikuid, kes Jumala teenimises ebaõnnestusid. Lihtsam on tunnustada kangelasi nende suurte vägitegude eest, kui austada ebaõnnestujate nõrkust - lihtne on arvata, et nood viimased oleks lihtsalt rohkem pidanud pingutama. Tõde on aga selles, et me ise võime täpselt samamoodi eksida nagu tegid seda patriarhid, vahe on selles, et meil on kohe võimalik kogeda ka andestuse armu ja teadmist, et meie lõppeesmärk on siiski kindlustatud.
Kohe peale seda, kui Jumal oli Iisakile andnud seitse imelist tõotust (s 3,4) kordub ajalugu taas. Täpselt samamoodi nagu ta isa Aabraham enne teda, unustas ka Iisak Jumala hämmastavad tõotused. Ka tema valetab Abimeleki meestele Rebeka osas, väites, et Rebeka on tema õde (s 7).
Ja samamoodi kui tema isa puhul - sekkub Jumal siingi otseselt, hoides ära abielurikkumise (s 8-11). Veelgi enam, Jumal taastas Iisaki, kui too oli oma hirmud ja ebakindluse üles tunnistanud (s 9). Näeme, et Jumal hoolitses Iisaki eest, samamoodi kui oli hoolitsenud Aabrahami eest.
Me ei leia neist salmidest tahtlikku mässu Jumala vastu. Pigem on siin jätkuv julgustust Jumala armu kohta kahetsevale ja meelt parandavale südamele. Ka meenutab see salm meile, et Jumal on kindel ja ustav lepingutes, mida Ta on teinud. Ta on pühendunud oma sulastele.
Jumalal pole mingit kohustust välja tirida meid aukudest, kuhu oleme kukkunud. Ometi valmistab ta meile väljapääsu tee, mõeldes sellele, kuidas Ta on soovinud meid rakendada ja kui väga Ta igatseb anda meile parima saatuse - täielikuma, kui me iial ise soovida oskaksime. Sest nii toimides austab Ta oma nime.
Selle kommentaari autor: Brian Radcliffe