Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 31:1-21
Jaakob põgeneb Laabani juurest1Aga ta kuulis Laabani poegade kõnelusi, kes ütlesid: „Jaakob on ära võtnud kõik, mis oli meie isa päralt. Sellest, mis oli meie isa päralt, on ta enesele soetanud kõik selle rikkuse.”
2Ja Jaakob nägi Laabani palet, ja vaata, see ei olnud enam ta vastu nagu enne.
3Siis Issand ütles Jaakobile: „Mine tagasi oma isade maale ja oma sugulaste seltsi. Mina olen sinuga!”
4Ja Jaakob läkitas sõna ning käskis kutsuda oma karja juurde väljale Raaheli ja Lea
5ning ütles neile: „Ma näen teie isa palgest, et ta ei ole enam mu vastu nagu enne. Aga mu isa Jumal oli mu juures.
6Te ju teate, et ma olen teeninud teie isa kõigest väest.
7Kuid teie isa narritas mind ja muutis mu palka kümme korda. Jumal aga ei ole lubanud teda mulle kurja teha.
8Kui ta ütles nõnda: Tähnilised saagu sinule palgaks, siis kõik lambad ja kitsed poegisid tähnilisi. Ja kui ta ütles nõnda: Vöödilised saagu sinule palgaks, siis kõik loomad poegisid vöödilisi.
9Nõnda võttis Jumal teie isa karja ja andis mulle.
10Lammaste ja kitsede innaajal tõstsin ma oma silmad üles ja nägin unes, vaata, et isased, kes kargasid emaseid, olid vöödilised, tähnilised ja laigulised.
11Ja Jumala ingel ütles mulle unes: Jaakob! Ja ma vastasin: Siin ma olen!
12Siis ta ütles: Tõsta ometi oma silmad üles ja vaata: kõik isased, kes kargavad emaseid, on vöödilised, tähnilised ja laigulised, sest ma olen näinud kõike, mis Laaban sulle teeb!
13Mina olen Peeteli Jumal, kus sa võidsid samba, kus sa andsid mulle tõotuse. Võta nüüd kätte, lahku siit maalt ja mine tagasi oma sünnimaale!”
14Siis Raahel ja Lea vastasid ning ütlesid temale: „Kas meil ongi enam osa või omandit meie isakojas?
15Eks ta ole pidanud meid võõraks, kuna ta meid müüs ja ise muidugi ka meie hinna ära sõi!
16Jah, kõik see rikkus, mille Jumal meie isalt ära võttis, on meie ja meie laste oma. Ja nüüd tee kõik, mis Jumal sulle on öelnud!”
17Ja Jaakob võttis kätte, tõstis oma lapsed ja naised kaamelite selga
18ja saatis teele kogu oma karja ja kõik oma varanduse, mis ta oli kogunud, oma karjavaranduse, mis ta Mesopotaamias oli soetanud, et minna oma isa Iisaki juurde Kaananimaale.
19Aga Laaban oli läinud lambaid niitma. Ja Raahel varastas oma isa teeravikujud.
20Jaakob kasutas süürlase Laabani teadmatust ega andnud temale märku, et ta põgeneb.
21Nõnda ta siis põgenes koos kõigega, mis tal oli, võttis kätte ja läks üle jõe ning siirdus Gileadi mäestiku poole.
Tagasipöördumine koju täitis Jaakobi mõtted sel ajal kui tema elu Laabani juures muutus aina ahistavamaks. Nooruses oli Jaakob põgenenud oma venna viha eest, nüüd aga kuulis ta kasvavat viha Laabani poegade jutuajamises. Aga kust võtta jõud nii suureks otsuseks?
Taas leiab Jaakob turvalisuse ja toetuse Peetelis Jumala poolt antud õnnistuses (1Ms 28:15). Ning igast küljest survet kogev Jaakob haarab talle antud tõotusest kinni.
Sama peaksime tegema ka meie, kui oleme vastakuti elu suurte otsuste ja suunamuutustega. Ja kuigi me ei pruugi kuulda Jumala kõnetust unes või ilmutuses, on meie päralt ülestõusnud Jeesuse ligiolu ja Püha Vaimu juhtimine. Jeesuse suures läkituskäsus on tõotus: “Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” (Mt 28:20) Me ei tea, mida järgmine samm või järgmine päeva meile toob, aga teame, milline on meie Issand, kes ütels: “Mina olen sinuga.”
Ka Jaakobi naised toetasid teda, ja siinkohal mainitakse esimesena Raahelit. Toimub erakordselt avameelne jutuajamine kõigi kolme vahel, ning näeme, et naised usaldavad Jaakobit ja tema Jumalat täielikult.
Teele asuti kiirelt ja salaja, et miski ei saaks neid enam takistada. Loeme, et Raahelil, keda Jaakob armastas, oli oma isiklik vaimuelu: ta võttis isakodust salaja kaasa kodujumalad, et äkitselt kiiresti muutuvas olukorras oleks midagi turvaliselt tuttavat ja lohutavat.
“„Mina olen Issand, sinu Jumal…Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval!” (2Ms 20:3-4). Raahel ei teadnud tol ajal veel midagi esimesest käsust. AGa meie teame, ning kas ka peame? Siis kui peame maha jätma lapsepõlve kodu, tuttava ümbruse ja inimesed… ja mis siis kui ükskord on kõik vaja maha jätta? Kus on siis, keset ebakindlust ja hirmu meie turvapaik?
Selle kommentaari autor: Ulla Saunaluoma