Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 31:22-42
Laaban ajab Jaakobit taga22Aga kolmandal päeval anti Laabanile teada, et Jaakob oli põgenenud.
23Tema võttis siis enesega kaasa oma suguvennad ja ajas teda taga seitse päevateekonda ning jõudis Gileadi mäestikus temale järele.
24Kuid Jumal tuli süürlase Laabani juurde öösel unes ja ütles temale: „Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!”
25Kui Laaban Jaakobile järele jõudis, oli Jaakob mäestikus telgi üles löönud, ja Laabangi suguvendadega lõi telgi üles Gileadi mäestikku.
26Ja Laaban ütles Jaakobile: „Mis sa oled teinud? Sa kasutasid mu teadmatust ja viisid ära mu tütred, nagu oleksid nad olnud mõõga abil vangistatud.
27Miks sa põgenesid salaja ja vargsel viisil ega teatanud mulle, et oleksin saanud sind rõõmsasti ära saata laulude, trummi ja kandlega?
28Sa ei lasknud mind suudelda oma poegi ja tütreid! Sa oled nüüd talitanud mõistmatult.
29Mul oleks meelevald teha teile kurja. Aga teie isa Jumal rääkis minuga eile öösel, öeldes: Hoia, et sa Jaakobile ei ütle head ega halba!
30Nüüd oled sa küll läinud oma teed, sellepärast et sa igatsesid nii väga oma isakoja järele. Aga mispärast sa varastasid mu jumalad?”
31Ja Jaakob vastas ning ütles Laabanile: „Sellepärast et ma kartsin. Sest ma mõtlesin, et sa röövid minult oma tütred.
32See, kelle juurest sa leiad oma jumalad, ärgu jäägu elama! Meie suguvendade ees otsi läbi, mis mul kaasas on, ja võta ära, mis on sinu!” Aga Jaakob ei teadnud, et Raahel oli need varastanud.
33Ja Laaban läks Jaakobi telki ja Lea telki ja mõlema teenija telki, aga ei leidnud midagi; ja Lea telgist välja tulnud, läks ta Raaheli telki.
34Kuid Raahel oli võtnud teeravid ja oli pannud need kaameli sadula tasku ning istus ise nende peal. Ja Laaban kompas läbi kogu telgi, aga ei leidnud midagi.
35Ja Raahel ütles oma isale: „Ärgu süttigu viha mu isanda silmis, et ma ei saa su ees üles tõusta, sest mul on naiste asjad!” Nõnda ta otsis läbi, aga teeraveid ta ei leidnud.
36Siis Jaakob vihastus ja riidles Laabaniga. Ja Jaakob kostis ning ütles Laabanile: „Milles seisneb mu üleastumine? Mis on mu patt, et oled mind nii tulisi jalu taga ajanud?
37Kuna sa oled läbi otsinud kogu mu kraami, siis missuguse oma koja riista oled sa leidnud? Pane siia minu suguvendade ja oma suguvendade ette, et nad võiksid õigust mõista meie mõlema vahel!
38Ma olin sinu juures kakskümmend aastat. Su lambad ja kitsed ei heitnud loodet ja jäärasid su karjast ma ei söönud.
39Murtut ma sulle ei toonud, ma pidin selle hüvitama. Sa nõudsid minult niihästi päeval kui öösel varastatut.
40Päeval piinas mind palavus ja öösel külm, ja uni põgenes mu silmist.
41Nüüd ma olen olnud su kojas kakskümmend aastat. Neliteist aastat ma teenisin sind su kahe tütre pärast ja kuus aastat lammaste ja kitsede pärast, ja sa muutsid mu palka kümme korda.
42Kui minuga ei oleks olnud mu isa Jumal, Aabrahami Jumal, Iisaki Kartus, siis oleksid sa mind nüüd tühje käsi ära saatnud. Jumal on näinud mu häda ja mu kätevaeva ja on eile öösel teinud otsuse.”
Laaban saab põgeneva Jaakobi kätte Gileadi mäestikus. Omavahelises sõneluses tõstsid mõlemad vaheldumis häält, kuni kõik oli viimaks südame pealt ära öeldud. Elukoolis tegi Jaakob ära esimese suurema eksami, aga tema õppetöö Jumala klassis oli alles algamas.
Laaban mõistis, et nüüd oli ta diskussioonis mehega, kes vaatas ja julges kõnetada teda kui võrdset. Kahekümne aasta jooksul oli Jaakob kasvanud iseseisvaks ja julgeks, ning isegi kui Laaban püüdis end tõsta temast kõrgemaks ja võimsamaks, ei jätnud Jaakob talle selleks võimalust.
“Aga mida ma saaksin praegu (enam) teha..?” peab Laaban viimaks tunnistama. Talle ei jäägi muud võimalust, kui muutuda selles pöördumatus olukorras rahusõlmijaks, kes pakub Jaakobile lepingut.
Meestevahelisele lepingule oli vaja ka tunnistajaid. Nii kuhjati kivikangur, millele kumbki andis enda valitud nime (1Ms 31:46-52) - see tähendas, et kumbki mees vandus lepinguustavust oma Jumala ees. Olid ju mõlemad tuttavad teise salakavaluse ja petlikkusega ning kumbki ei usaldanud teist lõpuni. Jumal pidi ise valvama mõlema üle ning tagama lepingu kehtivuse.
Kõige traagilisemad selles tekstis on Jaakobi sõnad oma naise Raaheli kohta, mida ta ütles teadmata Raaheli tegu. Sadulataskusse peidetud kodujumalad ei saanud olla väga suured, kuid nende varastamine ja valega varjamine muutus needuseks. Issand tõesti näeb ja kuuleb kõike - ka kõige sügavamale surutud saladusteni välja.
Issand ole meile armuline!!
Selle kommentaari autor: Ulla Saunaluoma