Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 31:43-32:1
Jaakobi ja Laabani leping43Siis Laaban kostis ja ütles Jaakobile: „Tütred on minu tütred ja pojad on minu pojad ja kari on minu kari, ja kõik, mis sa näed, on minu! Aga mida ma saaksin praegu teha oma tütarde heaks või nende poegade heaks, keda nad on ilmale toonud?
44Aga tule nüüd, tehkem leping, mina ja sina, ja see olgu tunnistajaks minu ja sinu vahel!”
45Siis Jaakob võttis ühe kivi ja pani sambaks püsti.
46Ja Jaakob ütles oma suguvendadele: „Korjake kive!” Ja need võtsid kive ning kuhjasid kivikangru; ja nad sõid seal kivikangru peal.
47Ja Laaban pani sellele nimeks Jegar-Sahaduuta; Jaakob aga nimetas selle Galeediks*f**.
48Ja Laaban ütles: „See kivikangur olgu täna tunnistajaks minu ja sinu vahel!” Seepärast ta pani sellele nimeks Galeed
49ja Mispa, sest ta ütles: „Issand valvab minu ja sinu vahel, kui me teineteist enam ei näe.
50Kui sa kohtled mu tütreid halvasti või võtad mu tütarde kõrvale teisi naisi, ilma et ükski inimene oleks meie juures, vaata, siis on Jumal ometi tunnistajaks minu ja sinu vahel.”
51Siis ütles Laaban Jaakobile: „Vaata, see kivikangur, ja vaata, see sammas, mille ma püstitasin enese ja sinu vahele, -
52see kivikangur olgu tunnistajaks, samuti olgu see sammas tunnistajaks, et mina ei tohi tulla sellest kivikangrust mööda sinu juurde ja et sina ei tohi tulla sellest kivikangrust ja sambast mööda minu juurde kurja tegema!
53Aabrahami Jumal ja Naahori Jumal, nende vanemate Jumal, see mõistku kohut meie vahel!” Ja Jaakob vandus oma isa Iisaki Kartuse juures.
54Ja Jaakob ohverdas mäe peal tapaohvri ning kutsus oma suguvennad leiba võtma. Ja nad võtsid leiba ning jäid ööseks mäele.
Jaakob kardab kohtumist Eesaviga1Aga Laaban tõusis hommikul vara, suudles oma poegi ja tütreid ning õnnistas neid; siis Laaban läks teele ja pöördus tagasi koju.
Üle kahekümne Laabani juures töötatud aasta jooksul, olid Jaakobi suhe Laabaniga mandunud. Osaliselt oli probleem selles, et mõlemad mehed olid väga sarnased: mõlemad kaldusid petma ja valetama ning olid korduvalt üksteist üle kavaldanud. Ja nüüd, mil Jaakob oli salalikult põgenenud koos Laabani tütarde, lastelaste, karjade ja kodujumalatega, oli nende suhe katkemise või vihavaenu äärel. Mehed vahetavad distantsilt omavahel vaid õigustusi ja süüdistusi (1Ms 31:26-42) ning tekib küsimus, kuidas nad tulevikus üldse saavad üksteist usaldada.
Kui need kaks ebausaldatavat osapoolt viimaks siiski ausa lävimise ja vastastikuse kaitse kokkuleppe sõlmivad, kavandavad nad samas ka kohase ja pingutust nõudva lepingutseremoonia: nad püstitavad kivisamba, kutsuvad tunnistajaiks paljusid (s 53), toovad ohvreid ning vannuvad Jumala (ja igaks juhuks ka jumaluste) ees pidulikke vandeid. Nad pöörduvad Jumala kui “Kartuse” poole (s 53,42) - nimi mis kannab endas ähvardust ja on kurjakuulutav - kuid mis ainsana on mõlemale jäänud allikaks, mida nad usaldavad.
Mõtiskledes selle teksti üle praeguses maailmas levivate usalduskriiside taustal - valitsustes, panganduses, äris, meedias, kirikus - meenus mulle palve, mille kirjutas Temple Gairdner oma pulma eelõhtul. Aidaku see kasvatada usaldust täna - kõikides suhetes meie elus.
Selle kommentaari autor: Jenny Peterson