Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 32:2-20
Jaakob kardab kohtumist Eesaviga2Ka Jaakob läks oma teed. Aga temale tulid vastu Jumala inglid.
3Ja Jaakob ütles, kui ta neid nägi: „See on Jumala leer!” Ja ta pani sellele paigale nimeks Mahanaim.
4Siis Jaakob läkitas käskjalad enese eel oma venna Eesavi juurde Seirimaale Edomi väljadele
5ja andis neile käsu, öeldes nõnda: „Öelge mu isandale Eesavile: Nõnda ütleb su sulane Jaakob: Ma olen tänini Laabani juures võõrana elanud ja viibinud.
6Mul on härgi ja eesleid, lambaid ja kitsi, sulaseid ja teenijaid, ja ma läkitan seda teatama oma isandale, et su silmis armu leida.”
7Käskjalad tulid tagasi Jaakobi juurde ja ütlesid: „Me jõudsime su venna Eesavi juurde. Ta juba tulebki sulle vastu koos neljasaja mehega.”
8Siis Jaakob kartis väga ja tal oli kitsas käes; ja ta jaotas rahva, kes koos temaga oli, samuti lambad ja kitsed, veised ja kaamelid, kahte leeri,
9sest ta mõtles: Kui Eesav tuleb ühe leeri kallale ja lööb selle maha, siis teine leer pääseb.
10Ja Jaakob ütles: „Mu isa Aabrahami Jumal ja mu isa Iisaki Jumal, Issand, kes mulle ütlesid: Mine tagasi oma maale ja oma sugulaste seltsi, siis ma teen sulle head!
11Mina pole väärt kõiki neid heategusid ja kõike seda truudust, mida sa oma sulasele oled osutanud. Sest kepp käes läksin ma üle Jordani, aga nüüd on mul kaks leeri.
12Päästa mind ometi mu venna Eesavi käest, sest ma kardan, et ta tuleb ja lööb mind maha koos emade ja lastega!
13Sina ise aga oled öelnud: Ma teen sulle tõesti head ja lasen su soo saada mereliiva sarnaseks, mida ei saa ära lugeda selle rohkuse pärast!”
14Ja ta jäi selleks ööks sinna ning võttis sellest, mis oli saanud tema omaks, oma vennale Eesavile kingituseks
15kakssada kitse ja kakskümmend sikku, kakssada emalammast ja kakskümmend jäära,
16kolmkümmend imetajat kaamelit ja nende varssa, nelikümmend lehma ja kümme härjavärssi, kakskümmend emaeeslit ja kümme eeslitäkku.
17Ja ta andis need oma sulaste kätte, iga karja eraldi, ja ütles oma sulastele: „Minge minu eel ja jätke vahemaa iga karja vahele!”
18Ja ta käskis esimest, öeldes: „Kui mu vend Eesav tuleb sulle vastu, küsib sinult ja ütleb: Kelle oma sa oled ja kuhu sa lähed, ja kelle omad on need, kes su ees on?,
19siis vasta: Need on su sulase Jaakobi omad, kingitus, mis läkitatakse mu isandale Eesavile, ja vaata, ka tema ise tuleb meie taga!”
20Ja ta käskis ka teist ja kolmandat ja kõiki muid, kes karjade järel käisid, öeldes: „Te peate Eesavile ütlema sedasama, kui te teda kohtate!
Kakskümmend aastat on inimese elus pikk aeg, mis tundub aga veelgi pikemana, kui see on (enda eksimuse tõttu) veedetud lähedastest inimestest kaugel eemal.
Jaakobi pikk põgenemistee Laabani juurde Haaranisse, hakkab viimaks ometi lõpule jõudma. Tagasi koduteele asudes ei teadnud ta aga, kas Eesavi viha oli aastatega taandunud või mitte. Laabani juurde põgenedes oli ingel ise Jaakobit julgustanud (1Ms 28:10-22). Nüüdki tuli kohe teekonna laguses talle vastu ingleid otsekui teda tervitades Tõotatud maale tagasipöördumise puhul. Jumal peab hoolt meie eest terve meie eluteekonna vältel, ega unusta meid hetkekski.
Kui kodust põgenedes, ei hoolinud Jaakob oma isade Jumalast palju, siis nüüd, tagasiteele asudes, arvestab Jaakob Jumalaga rohkem kui iial enne. Ta läheb Jumala ette täiesti paljastatud hingega, väljendades intensiivsest pingest kantud tundeid. Šoti kirikuõpetaja Robert Murray M’Cheyne on öelnud: “Inimene Jumala ees põlvedel pole midagi enamat kui see, mis ta tegelikult on.” Viis kuidas Jaakob Jumala poole pöördub (s 9) toob talle ka koheselt meelde kõik, mida Jumal oli enne teinud tema vanaisale ja isale. Nüüd tahab ta olla nendega samas reas - selle suure ja võimsa Jumala armule lootes.
Oma palves meenutab Jaakob ka seda, kuidas ta oma põgenemist alustas - vaid kepp käes ja surmahirm südames. See, mis teda aga nüüd ees ootas, oli Eesav koos 400 relvastatud mehega, Jaakobi naiste, laste, karjade ja kogu omanduse vastu. “Rikka varandus on tema tugev linn ja ta enese kujutluses kõrge müüri sarnane.” (Õp 18:11), ütleb Piibel. Jaakob aga koges, et rikkus ei pruugi teda selles olukorras enam päästa. Tema ainuke tõeline lootus oli Jumalal, kelle tõotustest ta kogu jõuga kinni hoidis. Keegi on öelnud: ”Kinni hoida selle Jumala sõnast, kes peab oma sõna, tähendab palvetada tõeliselt.”
Oma hädas ei jää Jaakobi passiivselt ootama ega kaota kitsikuses mõtlemisvõimet, vaid tegutseb ka ise, üritades strateegiliselt läkitatud kingitustega Eesavit lepitada - siin ei ole tal kahju omandist loobuda. Siis jääb ta üksi teisele kaldale - viimaseks ööks enne vennaga kohtumist.
Selle kommentaari autor: APÜ