Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 32:21-33
Jaakob kardab kohtumist Eesaviga21Ja öelge ka: Vaata, su sulane Jaakob tuleb meie taga!” Sest ta mõtles: Ma lepitan teda kingitusega, mis mu eel läheb. Alles pärast seda ilmun ma ise tema ette, vahest võtab ta mind siis armulikult vastu.
22Nõnda läks kingitus tema eel, aga ta ise jäi selleks ööks leeri.
Jaakobi võitlus Jumalaga23Kuid veel selsamal ööl ta tõusis üles ja võttis oma mõlemad naised ja mõlemad teenijad ja oma üksteist poega ja läks läbi Jabboki koolme.
24Ta võttis nad ja viis üle jõe, samuti viis ta üle, mis tal oli.
25Aga Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga, kuni hakkas koitma.
26Aga kui see nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles temaga.
27Ja mees ütles: „Lase mind lahti, sest juba koidab!” Aga tema vastas: „Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!”
28Siis ta küsis temalt: „Mis su nimi on?” Ja ta vastas: „Jaakob.”
29Seepeale ütles tema: „Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!”
30Siis küsis Jaakob ja ütles: „Ütle nüüd mulle oma nimi!” Aga ta vastas: „Miks sa mu nime küsid?” Ja ta õnnistas teda seal.
31Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: „Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!”
32Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks.
33Seepärast Iisraeli lapsed ei söö tänapäevani puusanärvi, mis on puusaliigese küljes, sest ta oli löönud Jaakobi puusaliigest puusanärvi kohal.
Jaakob hakkab tõele lähenema, aga see on hirmutav tõde. Ta oli teinud kõik mis ta suudab, aga olukord oli temast üle ja ta tajub, et on vaja olla üksi, ta vajab midagi mis on veel palju suurem.
Võitlus algab ootamatult ja Jaakob ei tea, kellega ta täpselt võitleb, aga ta kasutab iga juhust, et saada mingeidki vihjeid. Samas kardab ta vastust, sest aimab, et tema “vastaseks” on ilmselt Jumal ise. See aga teeb talle rohkem hirmu, kui kõik eelnevad võitlused tema elus kokku. Võitlemise keskel hakkab talle selguma, et kõik eelnevad petuskeemid, Eesavi ja isa ja Laabani vastu, ei ole olnud niivõrd nende vastu, vaid tegelikult selle Ühe vastu, kellega ta nüüd võitleb. Ta mõistab, et võitlus Jumala vastu oli alanud ammu enne seda, kui ta jõe äärde jõudis, enne kui ta üldse aru saada oskas.
Mõnikord vajame oma elus suuri kriise. Ja enamasti tulevad need ootamatult, siis kui oleme täielikus sõltuvuses Tema poole hüüdnud ja abi palunud - nii nagu oli palvetanud Jaakob. Aga abi asemel on korraga olukord, kus pole hoo ega hoobi vahet. Äkitselt osutub Jumal kõige hullemaks vaenlaseks ja meil kaob usk, et üldse on võimalik ellu jääda.
Läheb aega, enne kui julged enesele tunnistada, et see, kellega vastakuti oled, on tegelikult Jumal - selline, kellest sa enam üldse aru ei saa. Kohe seal kõrval on ka arusaamine sellest, milline on olnud mu tegelik vastuhakk Jumalale. Need on hirmutavad selguse ja ilmutuse hetked, kui korraga mõistame kui paljus ja pikalt me Jumalale tegelikult vastu oleme hakanud. Siis nagu kistaks suure tormiga sügavustest üles asju, millest meil pole aimugi olnud.
See Jumal, kellega Jaakob võitles, oli mitme näoga: ühest küljest oli Ta see, kelle peale lootes Jaakob oli kõik ühele kaardile pannud, Jumal kes võis ta hävitada. Kes oli väljendanud armastust ja hoolimist ja ustavust, aga siin oli korraga vaenlane.
Jumalale ei ole inimesel tegelikult midagi ette heita, sest Piibel ütleb, et need kes on kõverad oma elus - nende vastu osutub ka Jumal keeruliseks. Ning mõnikord on inimese teed sedavõrd kõverad, et läheb vaja suurt lahingut, enne kui hakatakse nägema oma tegude tegelikku olemust. Need on elu raskeimad lahingud, sest sa ei saa aru kuidas ja miks ja kellega üldse peaks võitlema, on vaid teadmine, et kõigest hoolimata tuleb edasi pressida.
Kui Jaakob hakkab viimaks olukorda mõistma - tõuseb temas üks kindel soov: ta peab oma “vastaselt” saama õnnistuse. Ta ütleb: “Ma ei lase sind enne kui sa mind õnnistad!” See otsus on teeviidaks meile: kui hakkame olukorda aimama ja leiame endas otsuse võitlus lõpule viia, siis tuleb iga hinna eest lõpuni võidelda, sest õnnistus on võimalik, see on tulemas ja meie asi on see välja nõuda.
Oma võitlusest väljub Jaakob murtuna, longates, võidetuna, aga ka võitjana! Tema loomus on muudetud, tal on uus nimi ja tal on täiesti uus õnnistus! Murtud, muudetud ja õnnistatud - see on oli Jaakobi võitluse lõpptulemus. Ja usuisa eeskuju kõikidele järgnevatele sugupõlvedele. On ju tegelikult võit, kui sa tuled välja murtuna, aga muutunud loomusega, sest õnnistus, mis siis tuleb on uue kvaliteediga. Vana needus on hävinud, vana loomus on pühitud, uus standard on rajatud. Ilma plekkideta ja hapude lisanditeta õnnistus, antud ja välja võideldud ja täieõiguslikult Jaakobi oma!
Mõnikord me ei jõua nende õnnistusteni enne, kui oleme läbi käinud sellistest võitlustest.
Selle kommentaari autor: Mari Vahermägi