Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 33:1-20
Jaakob ja Eesav lepivad1Kui Jaakob oma silmad üles tõstis ja vaatas, ennäe, siis tuli Eesav ja koos temaga nelisada meest. Ta jaotas nüüd lapsed Lea ja Raaheli ja mõlema teenija vahel,
2seadis teenijad ja nende lapsed ette, Lea ja tema lapsed nende järele, Raaheli ja Joosepi viimaseiks.
3Ta ise aga läks nende eel ja kummardas seitse korda maani, kuni ta jõudis oma venna juurde.
4Aga Eesav jooksis temale vastu ja süleles teda, langes temale kaela ja suudles teda; ja nad nutsid.
5Siis ta tõstis oma silmad üles ja nägi naisi ja lapsi, ja ta küsis: „Kes need sul on?” Ja tema vastas: „Need on lapsed, keda Jumal su sulasele armulikult on andnud.”
6Ka teenijad astusid ligi, nemad ise ja nende lapsed, ja nad kummardasid.
7Siis astus ligi ka Lea koos oma lastega ja nad kummardasid; lõppeks astusid ligi Joosep ja Raahel ja kummardasid.
8Siis ta küsis: „Mida sa kavatsed kogu selle leeriga, keda ma kohtasin?” Ja tema vastas: „Oma isanda silmis armu leida!”
9Aga Eesav ütles: „Mul eneselgi on küllalt, mu vend. Jäägu sulle, mis sul on!”
10Kuid Jaakob vastas: „Sugugi mitte! Kui ma nüüd su silmis olen armu leidnud, siis võta mu kingitus minult vastu! Sest ma olen ju tohtinud näha su palet, otsekui näeks Jumala palet, ja sa oled olnud mu vastu lahke.
11Võta nüüd minu tervituskink, mis sulle toodi, sest Jumal on olnud mu vastu armuline ja mul on kõike küllalt!” Ja ta käis temale peale, kuni ta võttis.
12Siis ütles Eesav: „Hakkame liikuma ja lähme, ja mina käin sinuga rinnu.”
13Aga Jaakob vastas temale: „Mu isand näeb ju, et lapsed on väetid ja minu hooleks on imetajad lambad ja lehmad; kui neid liiga kiiresti aetakse ühegi päeva, siis sureb kogu kari.
14Mingu aga mu isand oma sulase eel ja mina liigun pikkamisi oma ees käiva karja kannul ja laste kannul, kuni ma jõuan oma isanda juurde Seiri.”
15Eesav ütles: „Ma jätan siis sinu juurde osa rahvast, kes koos minuga on.” Aga tema vastas: „Mispärast nõnda? Kui ma ainult oma isanda silmis armu leiaksin!”
16Ja Eesav läks selsamal päeval oma teed tagasi Seiri.
17Aga Jaakob liikus Sukkotti, ehitas enesele koja ja tegi oma karjadele lehtkatused; seepärast pandi sellele paigale nimeks Sukkot.
18Ja Jaakob jõudis Mesopotaamiast tulles õnnelikult Sekemi linna, mis on Kaananimaal, ja lõi linna ees leeri üles.
19Ta ostis selle väljaosa, kuhu ta oma telgi oli üles löönud, Sekemi isa Hamori lastelt saja rahatüki eest.
20Ja ta püstitas sinna altari ning pani sellele nimeks „Jumal, Iisraeli Jumal”.
Üle kahekümne aasta kestnud lahusolek lõpeb vendade taaskohtumisega. Jaakob on peaaegu kodus, kojutulek ise aga ei tähenda pelgalt kodusele territooriumile jõudmist, vaid kodu on eelkõige lähedased inimesed sinu ümber ja suhted nendega.
Kõik kojutulekud ei ole sugugi lihtsad ning Jaakobi kojujõudmine on täis ebakindlust ja segadust, sest ta teab mida on eelnevate tegudega ära teeninud. Jaakob on teinud kõik, et Eesavi viha lepitada, aga ta ei ole sugugi kindel, et sellest piisab.
Näeme seda viisist, kuidas ta asetab “tulejoonele” kõigepealt oma teenijad ja nende lapsed, siis Lea ja tema lapsed ja alles viimasena Raaheli ja Joosepi. Ta ise läheb kõigi ees, kuid läheneb Eesavile otsekui kuningale - seitse korda maani kummardades. Eesav aga jookseb talle avali süli vastu, üllatades nii Jaakobit, kui ka selle loo lugejaid. Loeme, et Eesav: “süleles teda, langes temale kaela ja suudles teda; ja nad nutsid.” (s 4). Lepitus - palju imelisem ja soojem, kui Jaakob oma kartuses eeldas - oli sündinud ja see oli tõeline ime.
Ka meie elus on hetki, kus tuleb vastu võtta väljateenitud karistus, või tegude tagajärg - ükskõik kui palju me kardame või kui kibe see olla võiks., tuleb minna edasi. Need pole sugugi kerged hetked - eriti kui sa tead, et sina rikkusid suhted, süü on sinu poolel. Sul ei jää üle muud kui loota vastaspoole armu ja halastuse peale.
Samas - kui oled tegelikult mõistnud, kui hävitav oli see, mida tegid, siis on kergem minna - siis tahad sa oma koormast vabaneda. Jaakob oli seda mõistnud (eelmisel ööl) ja tal polnud võimalik ka tagasi minna - sest ta oli alles napilt pääsenud oma vihase äia käest.
Vendade käitumine lepituses on väga liigutav ja õpetlik; see näitab, et mõlemad on teist igatsenud, tahavad taastada oma lähedase suhte ning on valmis selle nimel ka paljust loobuma. Nad tõesti tahavad tegelikku lepitust ja neil pole selleks millestki kahju. Mõlemad on lahusolemise aastatel saanud jõukaks, ega vaja teiselt enam midagi - ainult, et teine peaks teda taas oma vennaks. Kui selline meelsus ja armastus valitseks ka kaasajale pärandivaidluste ja -jagamise juures! Kui palju haavu, viha ja kibedust jääks olemata!
Uus on see, et Jaakob nimetab oma kõnes nüüd Jumalat. Kui ta enne kavaldas ja manipuleeris ise, siis nüüd ütleb ta: “Jumal on olnud mu vastu armuline ja mul on kõike küllalt!” (s 11). Siin räägib muudetud mees - Iisrael, kes on tundma õppinud Jumala armu.
Vennad lepivad kokku kuidas teekonda jätkatakse ning Jaakob kogeb kui täielikult täidab Jumal talle antud tõotuse: “Ja vaata, mina olen sinuga ja hoian sind kõikjal, kuhu sa lähed, ning toon sind taas sellele pinnale, sest ma ei jäta sind maha, kuni olen teinud, mis ma sulle olen öelnud!” (1Ms 28:15)
Selle kommentaari autor: APÜ