Küsimusele: ”Millal see kõik sünnib? Ja mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?” (Mt 24:3), vastab Jeesus ühelt poolt täpselt ja teisalt üldiselt. Viide Taanielile  (Tn 9:27; Tn11:31; Tn 12:11) näitab, et templi hävitamine pidi toimuma kindlal ajahetkel (s 15), ja et sellega kaasneb ka Jeruusalemma vallutamine. Aga see ei tähenda, et tegu on aegade lõpuga. Tundub, et Jeesuse vastus hõlmab sündmusi alates Jeesuse ülestõusmisest praeguse ajani ning edasi tulevikku.

Võibolla ootasid jüngrid (nagu meiegi) kindlat nimekirja koos kuupäevade ja võtmesündmustega, et siis selle järgi oma elu planeerida. Paljd püüavad sama teha ka tänapäeval, reastades Piiblist erinevaid ajamärke. Jeesus aga ei julgusta sellist tegevust, vaid ütleb pigem, et halvad, jah isegi kohutavad asjad hakkavad juhtuma.

Tulevad tervet maailma raputavad katastroofid - nii looduslikud kui inimtekkelised ja kristlasi ahistatakse ja kiusatkse taga surmani (s 7,9), ülekohus valitseb ja raskuste pärast jahtub inimeste armastus Jumala vastu, paljud loobuvad  oma usust (s 10,12). Inimesed pahanduvad, reedavad üksteist ja vihkavad üksteist... Kõike seda me igpäevauudistest ka juba näeme ning taoline protsess eskaleerub.

Jeesus kasutab oma vastuses tavaelu pilte ja elusituatsioone. Paljud neist saidki reaalsuseks Jeruusalemma vallutamisel aastal 70, kui äkiline hävitus paiskas segi tavaelu. Ja tekstis on ka hoiatus, et taolises olukorras ei tohi kunagi tegutseda tavainstinktide baasil, sest see on eluohtlik.

 Laiemalt võivad need kirjeldused kehtida aga veel mitme teise sündmuse puhul ajaloos. Seetõttu on väga oluline mõista, et kui Jeesus tuleb tagasi, siis on sellest hõlmatud terve universum. 

Kuidas peaksime meie, Jeesuse järgijad, sellistes olukordades reageerima? Siit leiame kaks vastust: 13.salmis õhutatakse meid “lõpuni vastu pidama”. Lõpuni vastu pidamine pole lõbus ega ka lihtne, vaid see tähendab edasi pressimist ka siis kui kõik on meie vastu ning olukord tundub lootusetu. Aga see on võimalik Jumala abiga ja Jumal on tõotanud olla eriliselt ligi sellistes olukordades.

Jeesus tõotas ka, et need, kes lõpuni vastu peavad, saavad kogeda kirjeldamatult paremat elu, kui siin maa peal. Ja teiseks ütlebki Jeesus, et kuni me jõuame igavese eluni, tuleb meil kuulutada “Kuningriigi evangeeliumi… kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele”. (s 14). Mitte muretsemine, vaid kuulutamine peaks täitma meie ootuse aja. 

Lisaks on väga oluline Jeesuse konkreetne julgustus ja üleskutse palvetada (s 20). Eriti siis, kui maailm meie ümber kokku variseb, on põhjust palvetada, sest Jumal kuuleb oma laste palveid (22). Jeesus soovitab palvetada ka juba etteulatuvalt - hädaaja lühendamise pärast. Oluline pole mitte teada millal täpselt hädaajad tulevad, vaid selleks valmis olla oma südames, palvetada soodsate pääsetingimuste pärast juba ette. Kõige hukutavam on peita pea liiva alla lootes, et ehk mind sellised ajad ei taba ja mitte mõelda kogu asjale. Hädad ei tohiks olla üllatus, aga me teame, et ühel päeval on kõik teisiti (s 31)!