Jeesus pöörab nüüd tähelepanu jüngrite poolt esitatud teisele küsimusele: Mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?  Ja kui  jüngrite esimesele küsimusele vastates  viitas Jeesus selgelt sündmustele mis olid tulemas lähitulevikus, siis tema teist tulemist puudutavat vastust iseloomustab mõistatuslikkus. Erinevus nende kahe lõigu vahel ei saaks olla suurem; seal kus eelenev vastus julgustas lugema “aegade märke” (s 32,33), teatab Jeesus nüüd, et lõpuhetk on peidus nii inglite kui inimeste eest, ning isegi Tema enese eest (s 36).

Loetu on äärmiselt tähelepanuväärne, osutades lõpuaegu puudutavate inimlike spekulatsioonide absurdsusele. Kui Isa on selle informatsiooni reserveerinud üksnes Iseenesele, siis on jutt sellega lõpetatud ning igasugune püüe visandada mingit prohvetlikku ajaplaani on sisuliselt sõnakuulmatuse akt, sest ignoreerib Kristuse selget õpetust. 

Samas - isegi kui täpne ajahetk jääb määratamata, ei tähenda see, et sündmus ise jääks toimumata ning just see tingib vajaduse korrata veelkord “valveloleku” vajalikkust (Mt 24:44) ning ustavaks jäämise vajadust (Mt 24:45). Veelgi enam, Jeesus defineerib ustavust teiste inimeste teenimisena. Ehk teisisõnu: enese ettevalmistamine lõpuaegadeks ei tähenda mitte keskendumist prohvetlikule “kellaajale”, vaid hädasolijate vajaduste täitmist.

Jeesus toob siin paralleeli Noa päevadega (s 37-39). Noa kaasaegsed olid liiga hõivatud igapäevase elu nautimisega selleks, et mõtelda natukenegi ettepoole käesolevast hetkest. Meil kristlastena võib olla seesama kiusatus - eriti maailmas, mis on tulvil kiirsõnumeid ning pilte, mis katavad kogu Issanda tulemise tõotuse horisondi ning kujundavad eluviisi mille perspektiivis lõppu ei olegi. Just sellepärast meenutasid esimesed kristlased järjepidevalt üksteisele seda horisonti, võttes kasutusele tervituse Maranatha!  - “Meie Issand, tule!” (1Kr 16:22)