Just äsja lugesime erakordsest, piire ületavast armastuse avaldusest Jeesuse vastu, kes selle vastu võttis kui oma ihu valmistamise matusteks. Nägime ka seda, kuid kõrgelt Jeesus naise tegu hindas ja teda kaitses. Selle liigutava teo varjutab räige kontrastina Juudas, kes oli Jeesusega koos olnud kogu Tema avaliku teenimise ja ikkagi võimeline oma Õpetaja maha müüma 30 hõberaha eest! 

Taoline reetmine tundub üdini mõistetamatu. Õhkkond on pingest paks. Juudas saab kätte oma vereraha (s 15) ning hakkab ette valmistama võimalust reeta mees, kelle elu ta on tund-tunnilt jaganud viimased kolm aastat! Jeesus teab, mis Juudasel plaanis on (Mt 26:23), kuigi viimane teeskleb süütut (Mt 26:25).

Nii nagu too naine, kes andis kalleima valmistades Jeesuse ihu matmiseks - “valmistas” ka Juudas oma teoga Jeesuse ihu matmiseks - võttes Jeesuselt kõik, Teda surmajatele kätte mängides.  

Matteus juhatab meid siin Jeesuse kannatuste teekonna algusesse, mille jooksul kogeb Jeesus ikka ja jälle hülgamist, reetmist, valesüüdistusi, põlgust ja pilkamist - oma rahvalt, kellele Ta tuli kuulutama rõõmusõnumit päästest.

Juudas oli neist esimene ning me tegelikult ei tea, miks Juudas seda tegi. Oli see Juuda rahaarmastus, mis kõik need aastad oli teda pannud jüngrite ühisest kassast varastama ning seeläbi paadutanud ta südame? Oli ta pettunud, et  Jeesus ei rakendanud taevast väge poliitilise olukorra muutmiseks?  Me ei tea. Aga teame, et tal oli kogu aeg võimalus valida ka teisiti. 

Veelgi hämmastavam on see, et kuigi Jeesus teadis milline Juudas oli ja mida ta tegi - ei reetnud Jeesus Juudast kordagi, vaid jättis talle viimase hetkeni võimaluse valida õige tee!

Nagu kogu oma avaliku teenimise ajal, ei lase Jeesus ka nüüd end olukordadest kõigutada, vaid järgib kõikumatult oma Isa plaani. Ka Tema oli otsustanud anda kõik. 

Teades, et Talle on jäänud veel vaid 72 tundi, läkitab Jeesus jüngrid ette valmistama viimast ühist Paasasöömaaega, jüngritele ilmselt mõistetamatu sõnumiga majaperemehe jaoks: “minu aeg on lähedal” (s 18). Järelejäänud tunde tahtis Jeesus kasutada jüngrite ettevalmistamiseks ja kinnitamiseks - neile peatselt saabuva suure šoki tarvis. Kuigi Ta oli neile korduvalt öelnud, et kohe varsti Ta tapetakse, ei saanud jüngrid sellest aru ega aimanud, kui väga nad ise vajasid, et Jeesus neid ette valmistaks, et eelolevaist sündmustest üldse läbi tulla.

Me enamasti ei tea, milliste tagajärgedega võivad olla meie igapäevased valikud või mis meid järgmiseks ees ootab. Ja isegi kui aimame midagi suuremat tulemas, tunneme end sageli abituina selle ees ja tahaksime pigem põgeneda. Rohkem kui inimlikke ettevalmistusi, vajame sellistel aegadel puhast, avatud ja ustavat südant, et kuuleksime Jumala häält ja usaldaksime Tema juhtimist. Sest viimselt juhib Tema kõike sündivat ning teab ainsana, kuidas meid ette valmistada nii, et võiksime pääseda.