Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 69:1-16
Ahastushüüd Jumala poole1Laulujuhatajale: viisil „Liiliad”; Taaveti laul.
2Päästa mind, Jumal, sest veed tõusevad mu hinge hukutama!
3Ma olen vajunud sügavasse, põhjatusse mutta, mul pole jalgealust. Ma olen sattunud vee sügavusse ning voolas vesi uputab mu.
4Ma olen väsinud hüüdmast, mu kurk on kähe, mu silmad on väsinud, oodates oma Jumalat.
5Neid, kes mind asjata vihkavad, on enam kui juuksekarvu mu peas; vägevaks on saanud mu hävitajad, kes on ilmaaegu mu vaenlased. Mida ma pole riisunud, pean ma tasuma.
6Sina, Jumal, tunned mu meeletust, ja mu süüd ei ole varjul sinu eest.
7Ärgu sattugu minu pärast häbisse need, kes ootavad sind, Issand, Issand Sebaot; ärgu laimatagu minu pärast neid, kes sind otsivad, Iisraeli Jumal!
8Sest sinu pärast ma kannatan teotust, mu palet katab häbistus.
9Olen saanud oma vendadele võhivõõraks ja tundmatuks oma ema lastele.
10Sest püha viha su koja pärast on mind ära söönud, ja nende teotamised, kes sind teotavad, on langenud minu peale.
11Ma olen nutnud ja mu hing on paastunud, kuid see on saanud mulle teotuseks.
12Ma riietusin kotiriidesse, kuid ma sain neile pilkesõnaks.
13Väravasuus istujad lobisevad minust ja pillil laulavad minust õllejoojad.
14Aga mina palvetan sinu poole, Issand, sulle meelepärasel ajal, oh Jumal. Oma suurest heldusest vasta mulle, oma ustava abiga päästa mind!
15Kisu mind välja porist, et ma sisse ei vajuks, et ma pääseksin oma vihkajate eest ja vete sügavusest!
16Ära lase voolast vett mind uputada ega sügavust mind neelata, ja ärgu sulgegu kaev oma suud minu üle!
Tavaliselt soovime ja ootame, et Jumala teenimisega kasenab Jumala abi, kaasvõitlejate mõistmine ja vähemalt mingisugune edu. On aga olukordi, kus võib minna hoopis teisiti. Nii on tänases psalmis.
Kõigepealt antakse olukorra värvikas kirjeldus: puudub igasugune jalgealune, ähvardab täielik uppumine põhjatus mudas ja vees (s 2, 3); senise palvetamise tulemused on masendavad (s 4, 11, 12), vastased aga on vägevad ja nõuavad olematu kuriteo hüvitamist (s 5) ning ähvardab oht, et palvetaja pärast satuvad häbisse teisedki Jumalale lootjad (s 7).
See olukord toob meie ette Taaveti, kes on oma murede osas otsekohene. Meie ei pruugi seda alati olla, eriti tõrksad on oma probleemidest rääkima juhid, kes kardavad, et see heidab teenimisele halba varju. Taavet aga teadis, et avalike suhete hoidmine ei lahenda tema probleeme. Ta oli suures hädas (s 1-4) ja hüüdis nüüd häbenemata Jumalat appi (s 1, 13-18).
Lootusetuna näivad väljakutsed panevad meid hülgama enesekesksust ja lootma Jumalale. Taaveti raske olukord tõi esile tema aususe ja Jumal kasutas kriisi selleks, et puhastada tema südant ja teadvust.
Hädas on loomulik paluda Jumalalt päästet (s 1), aga sellele lisaks võiksime ka küsida: „Issand, mida Sina tahad mulle öelda?” Kas Jumal pühkis Taaveti vaenlased minema? Seda me ei tea, kuid Taavet sai andestuse ja sisemise tervenemise, mis pani teda Jumalat kiitma (Ps 69:30-36). Ka see on põhjus, miks me Taavetit nõnda armastame.
Selles laulus on ka üks pretsedenditu palve: salmis 7 palub Taavet, et tema patu, eksimuse ja häbi tõttu ei saaks häbistatud kogu ülejäänud usklikkond, kes milleski süüdi ei ole. Ta hoolib vähem oma mainest kui Jumala töö saatusest. See on suurte Jumala inimeste tunnus: nad annavad tagajärgedest hoolimata tõele tunnistust ka siis, kui nad ise ei ole suutnud sellega sammu pidada. Nad armastavad tõde rohkem kui ennast.
Jumal kuuleb meid, kui me midagi varjamata Teda appi hüüame. See on ka Taaveti vankumatu veendumus: ta loodab oma kannatustes Issanda helduse ja halastuse peale (s 14, 17).
Selle kommentaari autor: APÜ