Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 26:1-13
Vandenõu Jeesuse tapmiseks1Ja sündis, kui Jeesus oli kõik need kõned lõpetanud, et ta ütles oma jüngritele:
2„Te teate, et ülehomme on paasapüha ja Inimese Poeg antakse risti lüüa.”
3Siis kogunesid ülempreestrid ja rahvavanemad ülempreester Kaifase kotta
4ja otsustasid Jeesuse kavalusega kinni võtta ja tappa.
5Nad ütlesid aga: „Teda ei tohi kinni võtta pühade ajal, sest muidu hakkab rahvas mässama.”
Jeesust salvitakse6Aga kui Jeesus oli Betaanias pidalitõbise Siimona majas,
7astus ta juurde naine, kellel oli alabasternõu ülihinnalise salviga, ning valas salvi lauas istuva Jeesuse pea peale.
8Jüngrite meel läks aga pahaseks seda nähes ja nad ütlesid: „Milleks küll see raiskamine?
9Selle oleks ju võinud müüa suure raha eest ja raha anda vaestele.”
10Aga Jeesus ütles seda märgates neile: „Miks te tülitate seda naist? Ta on teinud mulle kauni teo.
11Vaeseid on teie juures ju alati, mind aga ei ole teil alati.
12Sest seda salvi minu ihu peale kallates tegi tema seda minu matuseks.
13Tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas kuulutatakse evangeeliumi, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mis ta on teinud.”
Selle päevatekstiga liigume Jeesuse lõpuaegu puudutava õpetuse juurest tema surmaeelsete tegudeni. Muutus joonistub selgelt välja juba kahes esimeses salmis, kus öeldakse, et Jeesuse “lõpetas” oma õpetused ning teatas, et üsna varsti antakse ta “üle ristilöömiseks”. Ja siin astume pühale pinnale.
Jutustus annab sissevaate tegevusest, mis toimub ülempreestri palees (s 3-5), enne, kui lülitub taas tagasi Betaania külas asuvasse kodusse, kus kohtame kaht täiesti vastandlikku reaktsiooni Jeesuse suhtes. Esiteks “naine” (Johannese poolt identifitseeritud kui Maarja, Marta ja Laatsaruse õde - Jh 12) väljendab oma armastust Kristuse vastu väga ekstravagantse avaliku pühendumisteoga, kallates ülikallist salvi Jeesuse pea peale.
Jüngrid on ärritatud taolisest piire ületavast vaatemängust (Jh 12:4-6) ja osutavad, et raha oleks võinud “anda vaestele” (s 8-9). See tundub igati eetiline ja õige, ning läheb kokku eelmises peatükis esitatud tähendamissõnaga (Mt 25:35). Taoline eetilise puhtuse osutamine aga on kõva ja armutu; see pimestab ja katab kinni vaimuliku tõe ega tunne ära ehtsat, spontaansest ja oma sügavuses puudutavat armastuse tegu ning kummardamist. On ju hämmastav, et jüngrid ei kommenteeri kuidagi Jeesuse sõnu, et ülehomme peab Ta surema, küll aga on neil öelda Maarja teo kohta.
Jeesus tõrjub kogu kriitika rõhutatult tagasi ning nimetab Maarja tegu “kauniks teoks” - nii oluliseks, et seda peab “kuulutatama kõikjal koos evangeeliumiga” selle naise mälestuseks (s 10-11).
Maarja ei mõistnud lõpuni mida ta tegi, aga armastus ei teegi “mõistlikke” tegusid, vaid võib teha pööraseid, loogikale mõistetamatuid asju. Ja ometi oli see tegu parim ja sügavaim, Jeesuse jaoks kallis ja eriliselt tähenduslik, südamepõhjani puudutav sümboolne ettevalmistus Tema peatseks surmaks.
Selle kommentaari autor: APÜ