Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 25:31-46
Tähendamissõna rahvaste kohtust31Aga kui Inimese Poeg tuleb oma kirkuses ja kõik inglid temaga, siis ta istub oma kirkuse troonile
32ja ta ette kogutakse kõik rahvad ja ta eraldab nad üksteisest, otsekui karjane eraldab lambad sikkudest.
33Ja ta seab lambad oma paremale käele, sikud aga vasakule käele.
34Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: „Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!
35Sest mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua, ma olin kodutu ja te võtsite mu vastu,
36ma olin alasti ja te riietasite mind, ma olin haige ja te tulite mind vaatama, ma olin vangis ja te tulite mu juurde.”
37Siis vastavad õiged talle: „Issand, millal me nägime sind näljasena ja toitsime sind, või janusena ja jootsime sind?
38Millal me nägime sind kodutuna ja võtsime su vastu, või alasti ja riietasime sind?
39Millal me nägime sind haigena või vangis ja tulime su juurde?”
40Ja kuningas vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.”
41Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: „Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!
42Sest mul oli nälg ja te ei andnud mulle süüa, mul oli janu ja te ei andnud mulle juua,
43ma olin kodutu ja te ei võtnud mind vastu, ma olin alasti ja te ei riietanud mind, ma olin haige ja vangis ja te ei tulnud mind vaatama.”
44Siis vastavad ka need: „Issand, millal me nägime sind näljasena või janusena või kodutuna või alasti või haigena või vangis ja ei ole sind teeninud?”
45Siis ta vastab neile: „Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete jätnud tegemata kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete jätnud tegemata minulegi.”
46Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.”
Jeesuse juhendid oma jüngritele maailma lõppemise kohta, jõuavad tänases tekstis oleva tähendamissõnaga kõrgpunkti. Kirjeldatud stseenis pole enam mingit kahtmoodi arusaamise võimalust; “viivitus” on lõppenud, kui Inimese Poeg tuleb oma auhiilguses ning “kõik rahvad” kogutakse “tema ette” (s 31). Seejärel leiab aset lahutamine, lambad eraldatakse sikkudest.
Alus, mille põhjal sel hetkel otsus tehakse, puudutab inimese käitumist - kas näljaseid toideti või mitte, kas vaeste eest hoolitseti, kas haigeid ja vange külastati (35,36, 42,43).
Neid, kes teisi armastuses teenisid, võtab vastu ka Jumal. Teiste süü, keda Jeesus manitseb, on ükskõiksus. Nii hoiatab see tähendamissõna ka meid mugavustsooni jäämise ja apaatsuse eest, esitades väljkutse illusioonile, mis inimesel endast olla võib. Otsustavaks saab see mil määral meie elu ja teod väljendavad Jumalariigi kohast suhtumist.
Õigete hämmastunud reaktsiooni peale, kes teadmatult olid teeninud Kuningat, tehes seda mis neile loomu poolest omane oli, vastab Jeesus, et teenides “neid kõige vähemaid vendade seast, olete teinud seda mulle.” (s 40).
Pane tähele kui lihtne on pälvida Jumala heakskiit! Ta ei oota neilt inimestelt mingeid suuri saavutusi; asjad millele Jeesus keskendub ei ole kallid, välja arvatud aja ja pingutuse poolest. Need on lihtsad teod, mida igaüks suudab teha. Me kõik oskame jagada oma toitu ja jooki, võtta vastu võõraid, pakkuda riideid ning külastada haigeid ja vange. Sellised teod eeldavad vaid alandlikkust ja lahkust. Need, kes hädalistele appi läksid, ei oodanud mingit tasu selle eest. Nad ei tahtnud aplausi, või tähelepanu keskmes olla. Nad ise ei pidanud end isegi headeks. Aga nende teod sündisid loomulikult.
Teised ei hoolinud muudest inimestest, nad isegi ei märgnud nende vajadusi või kannatust. Tekst viitab, et kui nad oleksid teadnud, mida neilt oodatakse, oleksid nad seda ka teinud. Aga see ei ole kaastunne, see on endiselt enesekesksus.
NIi on kogu see tähendamissõna väljakutse ka meile: Jumal näeb ja tunneb meie tegusid ja südant. Tema tahab, et teeniksime Teda.
Siin on väga selge vahe nende vahel, kes ei ole andnud armu ega osutanud kaastunnet ning halastust - neil kästakse minna ära “igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele.” (s 41). Jumal igatseb kõikide inimeste päästet ning valmistab tee nende lunastuseks; need aga, kes oma südamed Tema armastuse ees sulgevad ning jäävad kurjuse ning isekuse juurde, valivad saatuse, mis algselt ei ole neile määratud.
Selle kommentaari autor: APÜ