Loe läbi alltoodud kirjakoht: 5Ms 26:1-19
Uudseviljaand ja kümnis1Ja kui sa tuled maale, mille Issand, su Jumal, annab sulle pärisosaks ja sa vallutad selle ning elad seal,
2siis võta maa kõigest uudseviljast, mis sa saad saagiks oma maalt, mille Issand, su Jumal, sulle annab, pane korvi ja mine paika, mille Issand, su Jumal, valib oma nimele eluasemeks!
3Ja mine preestri juurde, kes neil päevil on ametis, ja ütle temale: „Mina kuulutan täna Issandale, su Jumalale, et ma olen jõudnud sellele maale, mille Issand vandega meie vanemaile oli tõotanud anda meile.”
4Ja preester võtku su käest korv ning pangu see maha Issanda, su Jumala altari ette!
5Ja sina tunnista ning ütle Issanda, oma Jumala ees: „Mu isa oli rändav aramealane, kes läks alla Egiptusesse ja elas seal võõrana väheste inimestega. Aga ta sai seal suureks, vägevaks ja arvurikkaks rahvaks.
6Egiptlased aga kohtlesid meid kurjasti ja rõhusid meid ning panid meile peale raske orjuse.
7Siis me kisendasime Issanda, oma vanemate Jumala poole, ja Issand kuulis meie häält ning nägi meie viletsust, meie vaeva ja meie häda.
8Ja Issand viis meid Egiptusest välja vägeva käega ja väljasirutatud käsivarrega suure hirmu saatel, tunnustähtedega ja imetegudega.
9Ja ta tõi meid siia paika ning andis meile selle maa, maa, mis piima ja mett voolab.
10Ja nüüd, vaata, ma toon selle maa uudsevilja, mille sina, Issand, mulle oled andnud.” Ja aseta see Issanda, oma Jumala ette ning kummarda Issanda, oma Jumala ees,
11ja tunne rõõmu kõigest heast, mida Issand, su Jumal, on andnud sulle ja su perele, sina ja leviit ja võõras, kes on su keskel!
12Kui sa oled õiendanud kümnise, kogu oma saagi kümnise kolmandal aastal, kümniseaastal, ja oled andnud leviidile, võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, et nad sööksid su väravais ja nende kõhud saaksid täis,
13siis ütle Issanda, oma Jumala ees: „Ma olen oma kojast ära toonud pühitsetud osa ja olen seda andnud ka leviidile ja võõrale, vaeslapsele ja lesknaisele, kõik sinu käsku mööda, mille sa mulle andsid; ma ei ole astunud üle sinu käskudest ega ole neid unustanud.
14Ma ei ole sellest midagi söönud, kui mul oli lein, ma ei ole sellest midagi kõrvaldanud, kui ma olin roojane, ja ma ei ole sellest midagi andnud surnule. Ma olen kuulnud Issanda, oma Jumala häält ja ma olen teinud kõik, nõnda nagu sa mind oled käskinud.
15Vaata oma pühast eluasemest, taevast, ja õnnista oma Iisraeli rahvast ja maad, mille sa meile oled andnud, nagu sa vandega tõotasid meie vanemaile, maa, mis piima ja mett voolab!”
Iisrael kui Issanda omandrahvas16Täna käsib Issand, su Jumal, sind teha nende määruste ja seadluste järgi: pea ja täida neid kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest!
17Sa oled täna lasknud Issandat öelda, et ta tahab olla sulle Jumalaks, et sul tuleb käia tema teedel ja pidada tema määrusi, käske ja seadlusi ja kuulata tema häält.
18Ja Issand on täna lasknud sind öelda, et sa tahad olla temale omandrahvaks, nõnda nagu ta sulle on rääkinud, ja et sa tahad pidada kõiki tema käske,
19et ta tõstaks sind kõrgemale kõigist rahvaist, keda ta on loonud, kiituseks, kuulsuseks ja iluks, ja et sa oleksid pühaks rahvaks Issandale, oma Jumalale, nagu ta on rääkinud.”
Kaananimaa oli Jumala maa. Iisraellased oli seal kui “võõrad ja majalised” (3Ms 25:23), kuid Jumal andis neile kasutada viljakandva maa, mis voolas “piima ja mett”. Samas hoiatatakse rahvast maa andide väärkasutuse eest.
Peamine nõue oli, et rahvas pidi elama Jumala poolt antud juhtnööride järgi ning tooma Talle kiitust ja tänu. Sel viisil saaks Jumal enam austatuks ja tuntuks.
Eraldades Issandale kuuluva osa saagist, pidid iisraellased iga kord valju häälega meenutama, kuidas nad jõudsid sellele heale maale. Oli ju Jaakobi pere omal ajal olnud vaid väikene hulk rändavaid karjaseid, keda näljahäda sundis minema Egiptusesse. Seal tegi Jumal neist suure rahva ning päästis nad hiljem orjusest suurte imetegude läbi. Jumal ise juhtis rahva Tõotatud maale ning andis maa rahvale (üle). Kõik mis Iisrael oli ja mis neil oli - tuli Jumala käest.
Ka maa, kuhu inimesed jõudsid, oli rahvale heldeks ning külluslikuks kingiks Jumalalt. Inimestele oli ette nähtud rahu ning õitseng (salm 15; 5Ms 12:10). See on kõigi Jumala inimeste eesõigus ka praegu: puhkus, kindel rahu Jumalaga ning „kõikide asjade” pärandiks saamine Kristuses.
Maa andide Jumala ette viimise üheks eesmärgiks oli nende pühitsemine ja Jumalalt jätkuva õnnistuse palumine nii maale kui rahvale (s 15). Andide abil maksti templi ja selle töötegijate kulud. Nendega aidati vaeseid ja võõraid, kes abi vajasid.
Jumal vastab andide toomisele omapoolse korraldusega täita kõiki Tema seadusi (s 16) ning tõotab rahvast endale omandrahvaks võtta. See tähendab, et Jumal tõstab nad kõrgemale kõigist teistest rahvaist, keda Ta on loonud - kiituseks, kuulsuseks ja iluks, et nad oleksid pühaks rahvaks Issandale, oma Jumalale.
Nii on kümnise ja tänu toomine lisaks Jumala austamisele, otsekui Jumala ja rahva vahelise lepingu pidev meenutamine ja uuendamine - iga üksikisiku tasandil. Samamoodi võime vaadata ka enda kümnise ja kiitusohrvi toomist Jumalale. See on uue lepingu meenutus ja kinnitus, et mõistame: kõik mis me oleme ja mis meil on, on tulnud Jumala käest, Kristuse läbi ja sellepärast toome rõõmuga Tema ette Talle kuuluva osa.
Selle kommentaari autor: APÜ