Loe läbi alltoodud kirjakoht: 5Ms 32:15-35
Moosese lahkumislaul15Ja Jesurun rasvus, aga muutus tõrksaks - sa läksid lihavaks, paksuks, täidlaseks - ta hülgas Jumala, oma looja, ja põlgas oma päästekaljut.
16Nad ärritasid teda võõraste jumalatega, nad vihastasid teda oma jäledustega.
17Nad ohverdasid haldjaile, kes ei ole jumalad, jumalaile, keda nad ei tundnud, kes olid uued, äsja tulnud, kellest teie vanemad ei teadnud.
18Sa ei mäletanud kaljut, kes sinu sünnitas, ja unustasid Jumala, kes andis sulle elu.
19Kui Issand seda nägi, siis ta põlastas neid tusast oma poegade ja tütarde pärast.
20Ta ütles: Ma peidan oma palge nende eest ja vaatan, milline on nende lõpp, sest nad on pöörane sugu, lapsed, kelles ei ole truudust.
21Nad on mind ärritanud nendega, kes ei ole jumalad, on mind vihastanud oma tühisustega. Aga mina ärritan neid rahvaga, kes ei ole rahvas: ma vihastan neid mõistmatute paganatega.
22Sest mu vihatuli on süttinud põlema ja lõõmab hauasügavuseni; see hävitab maa koos saagiga ja põletab mägede alused.
23Ma kuhjan nende peale õnnetusi, ma raiskan nende vastu kõik oma nooled.
24Neid peab kurnama nälg, purema palavikutaud ja pahatõbi; ma saadan nende kallale metsaliste hambad ja põrmus roomajate mürgi.
25Väljas laastab neid mõõk ja sees hirm, niihästi noormehi kui neidusid, imikuid koos hallipäiste meestega.
26Ma oleksin ütelnud: Ma hajutan nad, ma kaotan nende mälestuse inimeste hulgast,
27kui ma poleks pidanud kartma vaenlase pilget, et nende vastased seda mõistmata ei ütleks: „Meie käsi on olnud võidukas, ega Issand ole kõike seda teinud!”
28Sest see on rahvas, kes on kaotanud arukuse - neil ei ole taipu.
29Kui nad oleksid targad, siis nad taipaksid seda, nad mõistaksid oma lõppu.
30Kuidas võis üksainus jälitada tuhandet ja kaks kihutada põgenema kümme tuhat, kui mitte nende kalju ei oleks neid müünud ja Issand nad loovutanud?
31Sest nende kalju ei ole meie kalju sarnane: seda võivad otsustada meie vaenlasedki.
32Tõesti, nende viinapuu on Soodoma viinapuust ja Gomorra väljadelt; nende marjad on mürgised marjad, neil on kibedad kobarad.
33Nende vein on lohemürk, rästikute ohtlik mürk.
34Eks see ole talletatud minu juures, pitseriga suletud minu varakambris?
35Minu käes on kättemaks ja tasumine ajaks, mil nende jalg vääratab. Jah, nende õnnetuse päev on ligidal ja mis neile on valmistatud, tõttab tulema.
Laul jääb paremini meelde kui sõna-sõnaline tekst. Iisraelile õpetatav laul meenutas kõigepealt Jumala täiuslikke tegusid iisarellaste elus - meenutas Jumala ustavust ja usaldsuväärsust. See tuletas meelde, mida Jumal ootas oma äravalitud rahvalt, kellele ta oli andnud kõik. Rahva mässamine ja halvad teod olid kujuteldamatud peale kõike head, mida Jumal neile teinud oli.
Laul süüdistab iisraellasi halbade tegude pärast enne, kui nood neid tegusid tegid (s 16-18). Ning jutustab ka Jumala karistusest enne kui need Iisraelile osaks said. (s 23-25)
Samas tuletab Jumal rahvale meelde, miks Ta neid täielikult ära ei hävitanud - Jumal säästis nad Jumala enese au pärast. (s 27) Ta hoidis alles rahva jäägi selleks, et Ta saaks täita oma plaani tuua pääste Iisraelile ja kõikidele rahvastele.
Selle laulu lõpus räägitakse kuidas Jumal viimaks annab oma rahvale taas armu. Prohvetite raamatutes on mitmeid kirjeldusi sellest, kuidas Jumal puhastab maa ja rahva pattude needusest.
Sakarja raamatus tõotab Jumal, et valab Iisraeli peale välja kaastunde ja anumise vaimu nii, et nad tõstavad oma silmad taas Jumala peale, kelle nad on läbi pistnud. Siis nad nutavad kibedasti ja sel päeval puhkeb neile allikas, mis puhastab nad nende pattudest ning rüvedusest. (Sk 12:10, Sk 13:1)
Selle kommentaari autor: APÜ