Matteus koondas järgmised sündmused ühte gruppi selleks, et demonstreerida: Jeesusel on vägi toimida ka füüsilises ja inimlikus maailmas. Jüngrid, kes eelmiste imelugude puhul olid tagaplaanile jäänud, on seekord sündmustesse kaasatud, sest nende imetegude sõnum on suunatud neile.

On kristlasi, kes usuvad, et Jeesusel on vägi tervendada, kuid võivad samas mitte uskuda Jeesuse looduse imesid - näiteks seda, et Ta kõndis vee peal. Jeesus tõesti vaigistas selle tormi ning oli oluline, et Tema jüngrid kogeksid omal nahal Jeesuse meelevalda loodusjõudude üle ka argimaailmas.

Tegu polnud mingi etendusega - Jeesus oli juba näidanud, et Ta ei kavatse Talle antud väge kuritarvitada (Mt 4:5-7). Tundub, et Ta ka nüüd toimib vastutahtmist ja on pettunud, et jüngrid Temaga koos olles ei koge end turvaliselt. Ta vaigistab tormi, aga tahab, et jüngrid näeksid seda olukorda palju avaramalt. Jeesus ise ei kasutanud kunagi sõna “ime”, vaid kasutas sõna “tunnustäht”. Tema imeteod olid reaalsed, need olid “märgid”, mitte mingid allegooriad, ning neil oli sügavam tähendus, mida jüngrid oleksid pidanud taipama.

Jeesus näitas teed, astudes esimesena paati. Jüngritel tuli Talle järgneda üle mere, tundmatule paganate alale (s 18). Nii Matteuse lugejaskond, kui ka varakirik mõistsid, et Jeesuse järgimine sisaldas enamasti  tavapäraste piiride ületamist, astumist tundmatule territooriumile. Jeesus läheb ees ja kutsub meid endale järgnema. Mõned meist järgnevad Talle kohe ja alati. Aga teekond pole sugugi kerge. “Teisel pool” võib olla täiesti tundmatu territoorium.

Tänane lugu ei räägi lihtsalt tavalistest elutormidest, vaid Jeesuse järgijate tormilistest kogemustest. Algkoguduse jaoks tähendas Jeesuse järgimine kõigepealt teekonda kogudusse, seejärel aga Tema tunnistajana ohtudest täidetud elu  kristlusele vaenulikus maailmas. Just sellepärast sai kristluse iidseks sümboliks väike paat tormisel merel.

Tõde Jeesuse kahese olemuse (täiesti inimliku ja täiesti jumaliku) kohta on siin tekstis seotud olulise rakendusega. Nimelt: jüngritel tuleb õppida elama usus Temasse, kes on Issand üle kogu loodu aga Issand ka nende elu üle. Jeesus ise osutab sellele sõideldes laineid ning sõideldes ka jüngreid nende vähese usalduse pärast temasse (s 26). 

Suure ja olulise osa meie usu alusest moodustabki Jeesuse inimlikkuse, jumalikkuse ning meelevalla mõistmine ja aktsepteerimine. Aga oma elu täielik alistamine ja üleandmine Temale - usalduses - on jügngriks olemise eriline privileeg; ainuke, mis kannab meid läbi igast elutormist ja raputusest.