Jeesuse väeline sõna oli tervendanud pidalitõbise, vaigistanud tormi, vabastanud kurjadest vaimudest vaevatu ning kuulutanud pattude andestust. See sõna oli saanud elavaks inimeste südames ning kutsus neid Talle järgnema. Jüngriks ei saanud hakata vabatahtlikuna, omadel tingimustel - sellised pakkumised lükkas Jeesus tagasi (Mt 8:19-22). Kutsed esitas Jeesus ise ja liitis need eriliselt valitud inimesi oma siseringi.

Meile ei öelda, milliseid omadusi Jeesus kandidaatide osas silmas pidas, aga tänases loos kutsub Ta inimese, kelle ühiskond oli välja tõuganud. Sõnale “maksukoguja” on raske leida sobivat tõlget, sest meil puudub vastav ühiskondlik kogemus ning ükski valitud sõna ei oma piisavalt negatiivset konnotatsiooni.  Roomlaste püramiidskeemis olid maksukogujad alltöövõtjad, kes ostsid endale õiguse koguda oma kaasmaalastelt makse roomlaste jaoks. Neid peeti ebapatriootlikeks, ebaausateks ning ebapuhasteks inimesteks ning nendega ei tahetud läbi käia. Võibolla oleks kõige lähedasem sõna “kollaborant”. Ja sellise inimese kutsus Jeesus oma lähikondlaste hulka.

Isiklik kutse võib kristlastele osutuda probleemiks. Meid on kutsutud usu läbi suhtesse Jumalaga, samas paljud neist, kes on kasvanud kristlikus kodus isegi ei mäleta, millal see suhe algas. Nad on armastanud Jeesust varasest lapsepõlvest peale, nii nagu seda tegid nende vanemad.

 Sarnaselt Jeesuse aegadele ei saa ka praegu kõik Jeesuselt selget kutset mingi kindla positsiooni või ülesande jaoks. Aga enamik kristlastest on reageerinud Tema armastusele, vastates Ta armastuse kutsele ning hoolimata teadmatusest tuleviku osas, hakanud Teda järgima kõiges.