Jeesus ei olnud paastumise vastu, vaid õpetas, et tõeline paastumine on suhtlemine inimese ja Jumala vahel, mitte etendus teistele inimestele (Mt 6:16-18). Paastumine on eelkõige vaimulik praktika, üks viis tungida sügavamale Jumala ligiollu, võimaldades endale segamatut ja piisavat aega meditatsiooniks, palveks ja vaimulikuks kasvamiseks. Variserid aga läksid oma praktikas palju kaugemale, paastudes pikalt kaks kord nädalas, sest nad tahtsid olla valmis jumalariigi saabumiseks. Johannese jüngrid otsekui vihjaks, et Jeesuse jüngrid ei suhtu Jumala kuningriiki piisavalt tõsiselt (s 14).

Jeesus ütleb aga otse, et Tema jüngritel ei ole vaja paastuda selleks, et Talle lähemale jõuda - Ta on juba nendega ja nende juures. Tuleb päev, mil Ta ei ole enam füüsiliselt nende juures ja siis on neil põhjust paastumiseks, et leida segamatu ühendus ja kontakt Temaga taas.

Matteus, kirjeldades arutelu Johannese jüngritega, aga rõhutab samuti, et Jeesuse tulek on toonud uue ajastu. Vana Testamendi riitused olid vaid ajutised, mis ootasid Päästaja enese väelise kohalolu saabumist. Seepärast peaksid jüngrid Jeesuses nägema saabunud kuningriigi rõõmsat tegelikkust ning pühitsema Tema kohalolu, kes loob kõik uueks.

Matteuse jaoks ei asendanud kristlus minevikus kehtinud vana seadust - viimast täiesti eemaldades, vaid ta on kirja pannud Jeesuse sõnad, et Jeesus tuli täima vana käsuseadust! Igas Jeesuse teos ja sõnas nägi Matteus Vana Testamendi kuulutuste täideminekut. Kõik, mis heebrealaste Pühakirjas oli hea ning jumalakartlik sai avalikuks Jeesuse elus ja tegudes. Matteuse jaoks oli Jeesus prohveteeringute täitumine, psalmide igatsuse lõppunkt ning maailma ajaloo eesmärk.

Johannese jüngrid aga polnud veel mõistnud tõsiasja, et kuningriik oli juba saabunud, vein valatakse välja ja pidu võib alata! Jeesuse viide veinilähkritele, juhtis kuulajate tähelepanu sellele, et Jumal oli tegemas midagi uut. Tol hetkel varjutas tulevikku veel ees ootav rist (s 15), kuid juba olid ilmutusvalmid ka uued vaimsed tõed. 

Seda uut aga ei saanud lihtsalt vanaga segada (vanale kuuele uut lappi peale õmmelda). Kristlus oli see uus, judaism aga vana “lähker”, mis lihtsalt ei suutnud mahutada endasse seda iit. 

Kui Nelipühapäeval valati välja Püha Vaim, otsekui uus vein, avas Jumal ise uue tee olla ligi, olla oma rahva keskel jäädavalt (vt Joel 2:28-29).

 Jeesus tuletab meile meelde, et jumalasuhte sisuks pole reeglite järgmine, vaid Jumalast rõõmu tundmine, Tema nautimine sellena Kes Ta on. Jeesuse viide peigmehele pidanuks Johannese hästi koolitatud jüngritele meelde tuletama Js 62:5 salmi, kus Jumalat ennast võrreldakse peigmehega. Jeesuse sõnade tuum on väga selge: kui Jumal on sinu ligi - tunne Temast rõõmu ja naudi seda!