Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 9:18-26
Jeesus äratab surnuist Jairuse tütre ja tervendab veritõbise naise18Kui Jeesus seda neile rääkis, vaata, siis tuli üks ülem, kummardas teda ja ütles: „Mu tütar suri äsja, kuid tule, pane oma käsi ta peale, siis ta ärkab ellu!”
19Ja Jeesus tõusis, läks temaga kaasa ja samuti ta jüngrid.
20Ja vaata, üks naine, kes oli olnud veritõves kaksteist aastat, tuli ta selja taha ja puudutas ta kuue palistust,
21sest naine mõtles endamisi: „Kui ma ainult saaksin puudutada tema kuube, siis ma pääseksin!”
22Aga Jeesus pöördus ja sõnas teda nähes: „Tütar, ole julge, sinu usk on su päästnud!” Ja naine sai terveks selsamal hetkel.
23Kui Jeesus ülema majja jõudis ning nägi vilepuhujaid ja käratsevat rahvahulka,
24siis ta ütles: „Hoiduge eemale, tüdruk ei ole surnud, vaid magab!” Aga nad naersid tema üle.
25Ent kui rahvahulk oli välja aetud, läks Jeesus sisse, võttis tal käest kinni ja tüdruk ärkas üles.
26Ja kuuldus sellest levis üle kogu selle maa.
Matteus alustab nüüd kolmandat Jeesuse imetegude komplekti, ning toob esile inimeste reaktsioonid - nii negatiivsed kui positiivsed - Jeesuse väe suhtes. Tervendamise ja uue elu ime, mida neis lugudes näeme, on võtmetähtsusega tunnustähed, mis tunnistavad Jeesusest kui Messiast (Lk 7:22). Lugude puänt on aga selles, kellele imede õnnistus osalisteks sai.
Matteuse osutab et ja kuidas Jeesus näeb ja reageerib inimeste vajadustele, sõltumata abivajajate sotsiaalsest staatusest. Jeesus oli juba tervendanud pidalitõbise, võõramaalasi, kõrge amteniku teenri ja deemonitest vaevatud mehe. Nüüd lisandub sellesse nimekirja kroonilise verejooksu tõttu ebapuhas naine. Kui sobiv siis on, et Jeesus osutab halastust ka usulisele juhile, kellele oli Jeesusesse usku, ning kes meeleheites ja alandlikkuses pöördus Tema poole.
Veretõvest tervendatud naine pidi nüüd saama ka rituaalselt puhtaks ning tema puhtuse pidi kinnitama seesama sünagoogi ülem, kes selsamal päeval oli ka ise tunda saanud Jeesuse halastust. Jeesus oli tõesti täiuslik vastus kõikidele inimestele, kes vajasid abi, ükskõik milline oli nende positsioon ühiskonnas.
Antiikmaailmas peeti naisi meestest alamateks, neid peeti ebaloogilisteks ning kõlbulikuks vaid koormaid kandma ja lapsi sünnitama. Kui perre sündis poiss, oli see rõõm, kui tuli tüdruk, oli see häda. Jeesuse tegevus ning sekkumine tänastes lugudes (s 19, 22,25) esitab väljakutse sellisele suhtumisele.
Jeesuse kuningriigis ei ole naised ja tüdrukud teise klassi kodanikud: Tema väärtustab kõiki inimesi, naissoost ja meessoost. Kuivõrd kajastavad meie teod ja sõnad seda Jeesuse suhtumist, Tema prioriteete praegu? Kuidas annab meie kogudus edasi sõnumit, et Jumala kuningriigis on kõik inimesed väärtustatud?
Surnud tütarlaps (s 23-25) ja verejooksuga naine (s 20) olid iga enesest lugupidava rabi jaoks topelt ohtlikuks ja rituaalselt rüvetavaks needuseks ( vt 3Ms 15:25; 3Ms 21:1-2)! Oma verejooksu tõttu oli too naine ilmselt ühiskonnast ja ka religioossest kogukonnast välja heidetud olnud juba 12 aastat! Kes teda kasvõi ainult möödaminnes korraks riivas, muutus automaatselt rituaalselt ebapuhtaks. Nii suur verekaotus, mis oli kestnud rohkem kui 4000 päeva, pidi naise muutma väga aneemiliseks ja nõrgaks. Ka majanduslikult oli ta suures ohus; on väga tõenäoline, et sündmuse toimumise ajaks oli tema mees juba naisest end lahutanud ning naise ainsaks toimetuleku võimaluseks oli jäänud kerjamine.
Naise tevrenemine polnud mingi masinlik, mehhaaniline õnnelik juhus, mis sündis iseenesest. Jeesus valis selle naise tervendamise teadlikult; ning näitas talle, et Ta teadis mis naisega oli sündinud. Jeesuse hellad sõnad ja kaastunne tõid naisele füüsiise, aga ka vaimse tervenemise ning edastasid sõnumi ka ümbritsevale rahvahulgale: Jumalale on olulisem halastus, mitte käsuseadusesse kinni jäämine ( vt Mt 9:13).
Selle kommentaari autor: APÜ