Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 111
Jumal hoolitseb oma rahva eest1Halleluuja!
Ma tänan Issandat kõigest südamest
õiglaste osaduses ja koguduses!
2Suured on Issanda teod,
uuritavad kõigile,
kellel neist on hea meel.
3Aulised ja ülevad on tema tööd
ja tema õigus kestab igavesti.
4Tema on mälestuse seadnud oma imetegudele.
Halastaja ja armuline on Issand.
5Ta annab toidust neile, kes teda kardavad,
ta peab igavesti meeles oma lepingut.
6Ta on ilmutanud oma tegude vägevust oma rahvale,
et neile anda paganate pärusmaa.
7Tema kätetööd on tõde ja õigus;
usaldatavad on kõik ta seadmised.
8Need on toetatud ikka ja igavesti,
need on tehtud tões ja õiguses.
9Ta läkitas lunastuse oma rahvale,
ta kinnitas oma lepingu igaveseks,
püha ja kardetav on tema nimi.
10Issanda kartus on tarkuse algus;
hea arusaamine on kõigil,
kes teevad seda mööda;
tema kiitus kestab igavesti.
Psalm 111 on Halleli psalm, mida laulsid palverändurid teekonnal Jeruusalemma, et paasapüha tähistada. Sama psalmi võisid laulda Jeesuse jüngrid peale paasatalle söömist Getsemani aeda minnes ( Mt 26:30). Tegu on kiitushümniga, akrostilise poeemiga, mille iga rida algab järgmise tähega heebrea tähestikus. Psalm kutsub üles Jumalat kiitma kõige eest, mida Ta on teinud oma rahvale, ning meenutab Tema ustavat ning armastavat loomust.
Laulja räägib Jumala suurtest tegudest ja järgmisest, inimestest, kelle elu aluseks on sõnakuulelikkus Jumalale. Psalmist on Jumalaler sügavalt tänulik ja tunneb, et kui ta mõtiskleb Jumala iseloomu ja tegude üle, siis hakkab ta maailma teisiti tajuma.
Tõeline tarkus tuleb Jumala kartusest (s 10), mis pole psühholoogiline seisund - seotud ängistuse või hirmuga, vaid hõlmab pigem sügavat aukartust ja pühendunud sõnakuulelikkust. Jumalik tarkus pole mingi abstraktne arusaamine ega omandatud informatsioon, vaid praktiline taipamine koos vaimuliku selgusega (Õp 9:10–12; Õp 4:5–9). See tuleb Jumalale keskendumisest, Tema iseloomu, prioriteetide ja tegude hoomamisest, mis paneb meid paluma, et Ta vormiks ümber meie mõtlemise (Rm 12:2).
Meile tuletatakse meelde seda tohutut privileegi, et saame kohtuda teiste kristlastega ilma igasuguse hirmu, maeruvääristamise või tagakiusuta. Kokkutulemine selleks, et väljendada oma austust Jumalale võib olla (s1) äärmiselt võimas, kuid võib olla ka rahuloematuse allikas.
Oma raamatus “Pahareti kirjapaun” kirjeldab C.S Lewis kuidas vanem paharet õpetab nooremat noori kristlasi kirikus ärritama - näiteks pannes nad koguduse keskel enda ümber vaatama ning arvustama teisi nende riietuse või lihtsalt nägude pärast. Kas oled tundund väikesi ärritusi enda koguduse keskel?
Psalmi autor alustab aga hoopis teisest lähtepunktist: ta vaatab igatsusega selle hetke poole kui saab koos teistega ühinedta, et ülistada Jumalat. Ta on üleni täis tänulikkust kõige eest, mida Jumal on teinud. Esimest salmi võiks tõlkida ka nii: “ Ma tänan Issandat kõigest oma südamest, et võin kohtuda Tema erilise rahvaga.”
Selle kommentaari autor: APÜ