Loe läbi alltoodud kirjakoht: Nl 2:1-22
Jumala kohus on karm1Kuidas küll Issand oma vihas kattis pilvedega Siioni tütre! Ta heitis taevast maha Iisraeli ilu ega mõelnud oma jalgade järile oma vihapäeval.
2Issand hävitas armuta kõik Jaakobi eluasemed; oma vihas lõhkus ta maha Juuda tütre kindlused; ta tegi need maatasa, teotas kuningriigi ja selle vürstid.
3Oma tulises vihas raius ta maha kõik Iisraeli sarved. Ta tõmbas tagasi oma parema käe vaenlase ees ja süttis Jaakobis otsekui tuleleek, mis põletab ümbruse.
4Ta vinnastas oma ammu nagu vaenlane, seisis tõstetud parema käega nagu rõhuja ja tappis kõik silmarõõmu Siioni tütre telgis. Ta valas oma raevu välja kui tuld.
5Issand oli nagu vaenlane, ta hävitas Iisraeli; ta hävitas kõik tema paleed, purustas ta kindlused ja tõi Juuda tütrele hulgana kurvastust ja leina.
6Ta lammutas oma eluaseme otsekui aia, hävitas oma kogunemispaiga; Issand saatis Siionis unustusse pühad ja hingamispäevad, hülgas oma viha sajatuses kuningad ja preestrid.
7Issand tõukas ära oma altari, jättis maha oma pühamu, andis vaenlase kätte selle paleede müürid. Issanda kojast kostis kära otsekui pühade ajal.
8Issand otsustas hävitada Siioni tütre müürid; ta vedas mõõdunööri neist üle ega hoidnud oma kätt tagasi neid hävitamast; ta pani leinama kaitsevalli ja müüri, need varisesid üheskoos.
9Selle väravad vajusid maasse, ta hävitas ja murdis riivid. Selle kuningas ja vürstid on paganate seas, kus ei ole Seadust, prohvetidki ei saa seal Issandalt nägemust.
10Vaikides istuvad maas Siioni tütre vanemad: nad on riputanud enesele tuhka pähe, rõivastunud kotiriidesse. Oma pea on painutanud maani Jeruusalemma neitsid.
11Mu silmad on pisaraist kibedad, mu sisemus käärib, mu maks on valatud maha mu rahva tütre murdumise pärast. Sest linna turgudel on nõrkenud lapsed ja imikud.
12Nad küsivad emadelt: „Kus on leib ja vein?”, kui nad nõrkevad nagu haavatud linna turgudel, kui nad heidavad hinge oma ema süles.
13Mida võiksin sulle tunnistada, millega sind võrrelda, Jeruusalemma tütar? Mida võiksin pidada sinu sarnaseks, et sind trööstida, neitsi, Siioni tütar? Sest su purustus on suur nagu meri, kes suudaks sind parandada!
14Su prohvetid on kuulutanud sulle vääri ja mõttetuid nägemusi; aga nad ei ole paljastanud su süüd, et pöörata su saatust, vaid on sulle ilmutanud petlikke ja eksitavaid ennustusi.
15Kõik teekäijad löövad sinu pärast käsi kokku, nad vilistavad ja vangutavad pead Jeruusalemma tütre pärast: „Kas see on linn, mille kohta öeldi: ilu täius, kogu maa rõõm?”
16Kõik su vaenlased ajavad oma suud ammuli su vastu, nad vilistavad ja kiristavad hambaid, nad ütlevad: „Me oleme ta neelanud. See on tõesti päev, mida oleme oodanud, nüüd on see käes, me oleme seda näinud.”
17Issand tegi, mida ta oli otsustanud, tegi tõeks oma sõna, mida ta oli kuulutanud muistsest ajast: ta lõhkus maha ega halastanud, ta laskis vaenlasel su pärast rõõmu tunda, ta kergitas su rõhujate sarve.
18Nende süda kisendab Issanda poole. Siioni tütre müür, lase pisarail voolata jõena päeval ja öösel! Ära luba enesele lõtvust, ärgu olgu su silmateral rahu!
19Tõuse, karju öösel vahikordade alguses! Vala oma süda välja kui vesi Issanda palge ette! Tõsta oma käed tema poole oma laste elu pärast, kes on näljast nõrkemas igal tänavanurgal!
20Vaata, Issand, ja silmitse, kellele sa nõnda oled teinud: kas naised peavad sööma oma ihuvilja, terveina sündinud lapsi? Kas tohib Issanda pühamus tappa preestrit ja prohvetit?
21Tänavail lamab maas noor ja vana, mu neitsid ja noored mehed langesid mõõga läbi. Sina surmasid oma vihapäeval, tapsid, ei andnud armu.
22Sa kutsusid kokku nagu pidupäevaks mu vaenlased igalt poolt; Issanda vihapäeval ei jäänud põgenikku ega pääsenut: neile, keda olin ilmale toonud ja kasvatanud, tegi mu vaenlane lõpu.
Tänane tekst on täis müristavat Jumala viha (s 1,2,3,6,21,22).
“Need, kes on püüdnud või soovinud Pühakirja ära nudida, välja visates sellest kõik viited Jumala vihale, ei oma selget arusaamist oma tegudest. Nad pole läbi mõtelnud mis on taolise “parandamise” tagajärjed” (E. Peterson “Five Smooth Stones”).
Just seda aga tegid tekstis mainitud prohvetid. Prohvetite kohuseks oli Jumala tõelisi sõnumeid edastades avardada Jumala rahva arusaamist, innustada neid muutma oma eluviisi, et rahvas hakkaks mõistma mis nende keskel toimub ning millised tagajärjed see kaasa toob. Selle asemel aga levitasid toonased prohvetid rahva keskel mugavaid, mitte midagi nõudvaid nägemusi, hoolega vältides iga viidetki Jumala vihale, rahva meeleparanduse või muutuse suunas. Nad rahustasid inimesi meelitustega (s 14)
Vastukaaluks võimaldab Nutulaulude autor meil kuulda Jumalale ustava prohveti häält. See prohevt mõistab sügava valuga tõde, et ilma võimaluseta kogeda Jumala majesteetlikku, isiklikku ja hoolivat viha, ei saa olla ka mingit tõelist kogemust Tema armastusest.
Jumala rahva keskel toimunu omas palju sügavamat tähendust, kui rahvas aimas. Jumal (!) oli neid armastanud ning valinud saama päästeks kõikidele inimestele - nemad aga olid muutunud korrumpeerunuks, ebausklikeks, pealiskaudseiks ning täielikult hoolimatuiks oma tõelise kutsumuse osas. Siioni segipaiskamine ning vangiviimine oli Jumala valus strateegia, mis pidi rahva tagasi tooma tõe tunnetamisele. Armastus võib teha ka väga valusaid tegusid.
Loetud kirjakoht on kõnekas ka igale usklikule kaasajal. Nutulaulude autor edastab nende ustavate prohvetite nägemus, kes on keeldunud läägeist meelitustest, kellede jaoks on esmatähtis sügav ühendus Jumalaga (s 9,20), kes nutavad koos nutjatega (s 11,19), ning nagu Jaakob, maadlevad Jumalaga keset kannatust (s 13), keeldudes vajumast meeleheitesse või põgenemast kompromissidesse.
Ka kaasajal on Jumal andnud tundliku südamega, Jumalat kartvaid ja tõde edastavaid prohveteid, kes on nõus “maadlema” Jaakobi kombel. Samamoodi on meie päevil kahjuks ka neid “prohveteid” kes kuulutavad omaenda, mitte Jumala sõnumeid, soosides mugandumist; ja kes ei kohku isegi Jumala sõna muutmast (nudimast) inimestele meeldimise pärast (s 14).
Jumalat tõde armastavad prohvetid kogevad sügavat valu oma rahva pärast nähes, kuidas rahvas ise tõmbab oma valikutega enese peale Jumala müristava viha.
“Mu silmad on pisaraist kibedad, mu sisemus käärib, mu maks on valatud maha mu rahva tütre murdumise pärast. Sest linna turgudel on nõrkenud lapsed ja imikud.” (s 11). Prohvet on teinud oma osa, aga kui rahvas ei kuula, saavad ustavad vaid palvetada meeleparanduse ja Jumala halastuse pärast. “Nende süda kisendab Issanda poole. Siioni tütre müür, lase pisarail voolata jõena päeval ja öösel! Ära luba enesele lõtvust, ärgu olgu su silmateral rahu! Tõuse, karju öösel vahikordade alguses! Vala oma süda välja kui vesi Issanda palge ette! “ (s 18-19)
Selle kommentaari autor: APÜ