Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 27
Jumal on valgus ja pääste1Taaveti laul.
Issand on mu valgus ja mu pääste,
keda ma peaksin kartma?
Issand on mu elu võimas kaitse,
kelle ees ma peaksin värisema?
2Kui kurjategijad tulevad mu kallale
mu liha sööma,
mu rõhujad ja mu vaenlased,
siis nad komistavad ja kukuvad.
3Kui sõjavägi seab leeri mu vastu,
ei karda mu süda;
kui sõda puhkeb mu vastu,
selleski ma loodan tema peale.
4
Ühte ma olen palunud Issandalt;
seda ma üksnes nõuan,
et ma saaksin asuda Issanda kojas
kogu oma eluaja ning tähele panna
Issanda leebust
ja mõtiskleda tema templis.
5Sest ta peidab mind oma majasse
kurjal ajal,
ta peab mind salajas
oma telgi pelgupaigas,
ta tõstab mu üles kaljule.
6Nüüd kerkib mu pea
üle mu vaenlaste, kes mu ümber on,
ja ma tahan tema telgis
ohverdada hõiskamisohvreid,
ma tahan laulda ja mängida Issandale!
7
Issand, kuule mu häält,
kui ma hüüan;
ole mulle armuline
ja vasta mulle!
8Sinu sõna on see, mida mu süda ütleb:
„Otsige mu palet!”
Siis ma otsin, Issand, sinu palet.
9Ära peida oma palet minu eest,
ära tõuka enesest vihas oma sulast!
Sina olid mu abi,
ära lükka mind ära,
ja ära hülga mind,
mu pääste Jumal!
10Sest mu isa ja ema hülgasid minu,
aga Issand võtab mu üles.
11
Õpeta mind, Issand, oma teele
ja juhata mind tasasele teerajale
mu vaenlaste pärast!
12Ära anna mind mu rõhujate meelevalda;
sest mu vastu on tõusnud valetunnistajad,
kes turtsuvad vägivallast!
13Ometi ma usun,
et saan näha Issanda headust
elavate maal.
14Oota Issandat, ole vahva,
ja su süda olgu kindel!
Oh, oota Issandat!
Tänases palmis on kolm viidet südamele. Juudi traditsioonis oli süda meele ja tahte troon, mitte pelgalt emotsioonide sisaldaja. “See, mida mõtled enda südames, kujundab su iseloomu, valikud ja otsused.”
Kui Iisraelil kästi armastada Jumalat kogu südamest, siis tähendas see armastamist kogu oma isiksusega. Jumalaga lepingusuhtes oleva inimese jaoks tähendas see täispühendumist, lojaalsust, täielikku kuuletumist ning täisusaldust Jumala ja Tema varustuse vastu nii vajadustes kui ka vaenlaste vastu sõdides. Sellest kõigest kõneleb ka psalm.
Siinkirjeldatud usaldus on hämmastav: tulgu mis tahes, Jumal valitseb olukordi ning päästab (s 2,3). Kui vaenlane ligineb otsekui näljane hundikari, aitavad Jumala valgus ja tugevus toime tulla hirmuga (s 3,5,6). Miski ei kõiguta laulja usaldust. Kõik teised, isegi ta lähedased võivad ta hüljata, kuid Jumal ei tee seda iial (s 10).
Niivõrd täielikku usaldust enamike inimeste elus ei ole. Võibolla just sellepärast tekib inimestel järjest kergemini ka hirm? Juba ette tuntakse muret tervise, sissetuleku, suhete või perekonna pärast - inimeste mõtted käivad läbi erinevaid stsenaariume sellest, mis võiks juhtuda. Samal ajal väidavad meediakanalid, et just tervis, sissetulek, suhted ja saavutused on need, mis annavad inimesele tähenduse, kindluse ja identiteedi. Nende ohtu sattumine teeb inimesed ärevaks.
Taaveti jaoks oli kindluse, tähenduslikkuse ning identiteedi allikas mujal – see kõik tuli tema suhtest Jumalaga ( 9-11). Suhe Jumalaga oli Taaveti elus kõige olulisem ning tal oli jätkuv janu Jumala järele (s 4), soov olla viibida Jumala ligiolus. Loeme, et seal on ta võimeline hõiskama ka siis kui väljas on vaenlased. Taavet on kindel, et Jumal „peidab ta oma majasse“ ning ta kirjeldab kuidas tema pea tõuseb kõrgemale – kõikidest vaenlastest (s 5,6).
Taavet ei janune privileegide või eelisseisundi järele, vaid ta ihaldab ja igatseb Jumalat Jumala enese pärast; ta igatseb Andjat, mitte andi. Ja sellest puhtamat igatsust Jumala järele ei ole.
Taaveti janu, mis tajub Jumala kutset ja otsib Tema lähedust – võiks täna panna meid mõtisklema, või innustuma. Aga see esitab ka väljkutse meie osadusele Jumalaga, meie ülistusele ja evangeliumile, mida kuulutame.
Selle kommentaari autor: APÜ