Loe läbi alltoodud kirjakoht: Nl 3:1-20
Lootus Jumala halastusele1Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all.
2Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses.
3Tõesti, ta pööras oma käe minu vastu ja tõstab seda minu vastu iga päev.
4Ta kulutas mu liha ja naha, ta murdis mu luud.
5Ta ehitas mu vastu kindluse ja ümbritses mind kibeduse ning vaevaga.
6Ta pani mu istuma pimedusse nagu need, kes on ammu surnud.
7Ta tegi mu ümber müüri ja ma ei pääse välja, ta pani mind raskeisse ahelaisse.
8Kuigi ma hüüan ja karjun appi, summutab tema mu palved.
9Ta tegi mu teele tahutud kividest müüri, rikkus mu teerajad.
10Ta on mulle varitsevaks karuks, peidus olevaks lõviks.
11Ta paiskas segi mu teed, kiskus mind lõhki, tegi mu lagedaks.
12Ta tõmbas oma ammu vinna ja pani mind oma nooltele märgiks.
13Ta laskis oma nooled mu neerudesse.
14Ma olen kogu oma rahva naeruks, nende igapäevaseks pilkelauluks.
15Ta toitis mind kibedate taimedega, jootis mind koirohuga.
16Ta vajutas mu põrmu, laskis mu hambad kuluda sõmeras.
17Jah, sina tõukasid mu hinge rahupõlvest välja, ma olen unustanud, mis on õnn.
18Ma ütlen: Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale.
19Mõtle mu viletsusele ja kodutusele, koirohule ja mürgile!
20Sina küll mõtled sellele, et mu hing on rõhutud.
Jeremija on sõnastanud terve kannatuses viibijate kogukonna viletsuse kogemuse alustades: „Mina olen see... kes nägi viletsust...“ On tähelepanuväärne, kuidas laulja mõistab kogetut: et Jumal on muutunud otsekui tema vaenlaseks, kes tõkestab ta tee igal mõeldaval viisil. “Hirmus on langeda elava Jumala kätte” (Hb 10:31), ütleb Pühakiri Uues Testamendis.
Alates pimedusest (lahusolekust ja isolatsioonist) edasi, kogeb inimene korduvaid ootamatuid lööke ( materiaalne häving); siis ütleb tervis üles, järgneb depressioon, mürgitades igasuguse elumõtte. Kõik teed on püsti, ükski lahendus ei toimi, kõik mida sa püüad keeratakse kuidagi nurja… Olukord eskaleerub vägivallani: inimene langeb varitsuse ohvriks otsekui metsloom; temast saab kerge saak ja kui ta veel suudab palvetada, siis ta kogeb, et ta palved ei jõua kuhugi, vaid muutuvad olematuks. Viimaks on ta naerualune kõikidele.
Kogu häving tipneb aga sellega, et ka tema jumalasuhe ei toimi enam (s 18). Vastupidavus ja lootus, mis raskel hetkel peaks kandma ... on kadunud. Need leina lõpukrambis öeldud sõnad kõlavad lausa lõikavalt: “Kadunud on mu jõud ja mu lootus Issanda peale!“ (s 18).
Nutulaulud suhtuvad äärmiselt tõsiselt kannatusse ja leina. Nutulaulude autor ei röövi ahastuse, valu ja leina kaalukust, keeldudes olemast kannatamatu ka nende korduvais tsüklites.
Aga raamatu kõige sügavamas ahastusekohas, ning täpselt viie poeemi struktuuri keskmes on pöördepunkt (Nl 3:21-26). Lootusetusele ei jää viimane sõna. “Mu Jumal, miks sa oled mu maha jätnud?” hüüdele järgneb “See on lõpetatud!” (Mt 27:46 Jh19:30) Eluvalgus sähvatab põhjatus pimeduses ning pimedus ei suuda seda kustutada (Jh 1:5).
Jumal ei armasta karistust; Ta ei alanda ega kurvasta inimesi mitte lõbu pärast (Nl 3:32), aga Tema armastus arvestab alati lõpptulemusega ning on valmis kasutama ka ahistust parima lõpptulemuse nimel.
Jumal on ainuke kes isegi distsiplineerides ka halastab, kes karistust määrates, valmistab samas ka taastamise, ravimise ja ülesehitamise. Seepärast on Tema arm ja halastus igal hommikul uued ja värsked, seepärast tuleb uus hommik ja tõuseb jälle päike; seepärast ütleb ka laulja kogetud õuduse lõpuks: ikkagi ma loodan veel.
Aga Jumal ei tolereeri seda, kui inimene valmistab kannatusi teisele. Sest enamasti just neis tegudes puudub igasugune halastus ja taastamine. Kui keegi hakkab elama teise arvelt (nagu sündis Juudas), siis peab Jumal tõkestama nii mõnegi oma lapse tee ka tänapäeval; suruma ta lausa nurka, sest muidu ei leia inimene kuidagi üles Jumala halastust ega teed tagasi tema armastuse juurde.
Selle kommentaari autor: APÜ