Loe läbi alltoodud kirjakoht: Nl 3:21-39
Lootus Jumala halastusele21Seda võtan ma südamesse, sellepärast loodan ma veel:
22see on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud:
23need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!
24Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale.
25Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib.
26Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.
27Hea on mehele, kui ta kannab iket oma nooruses.
28Ta istugu üksi ja vakka, kui see on pandud ta peale!
29Ta pistku oma suu põrmu - võib-olla on veel lootust!
30Ta andku oma põsk sellele, kes teda lööb, et ta oleks küllalt teotatud!
31Sest Issand ei tõuka ära igaveseks.
32Kui ta on kurvastanud, siis ta ka halastab oma suure helduse pärast.
33Sest ta ei alanda ega kurvasta inimlapsi mitte südamest.
34Kui jalge alla tallatakse kõik vangid maal,
35kui väänatakse mehe õigust Kõigekõrgema palge ees,
36kui inimesele tehakse ülekohut tema riiuasjas - kas Issand seda ei näe?
37Kes ütleb, et midagi sünnib, ilma et Issand oleks seda käskinud?
38Eks tule Kõigekõrgema suust niihästi kuri kui hea?
39Miks inimesed elus nurisevad? Igaüks nurisegu omaenese patu pärast!
Viimaks on laulja valmis pöörama oma pilgu ära ahastuselt - Jumala poole. Ta hakkab mõtlema sellest, mida teab Jumala kohta tõe olevat, ning see toob ta Jumala armastuse ja halastuse juurde.
See pilgutõst on pöördepunktiks kogu raamatus. Peatüki alguses väljendunud autori isiklik valu asendub nüüd 'meie'ga. (22). Muutub terve nägemus Jumalast. Eelneva ahastuse ja lootusetuse kogemise järel, hakkavad kõlama heledamad noodid. Autori südamesse tõuseb lootuse säde (21). Korraga oskab ta selles õudses olukorras ka midagi positiivsemat näha: Issand oleks karistusena võinud terve rahva hävitada, seega polegi asumisele saatmine veel kõige hullem. Ta mõistab, et isegi selles väljendub Jumala halastus (22).
Võiks öelda, et järgnevad salmid on ülemlaul Jumala halastusele (22-32). Kas pole huvitav, et Piibli ühest kurvemast raamatust võime leida imekauneid pärle Jumala halastusest? Alles pimeduse sünguses kogeb inimene reaalset vajadust Jumala halastuse järele ning mõistab tõeliselt Jumala armu ilu ja väärtust, mis lööb siis palju heledamalt särama.
Laulja hakkab sügavamalt mõtisklema Jumala üle. Talle meenub, et lepingu Jumal on end korduvalt ilmutanud halastava ja armulise Jumalana (22, 32; vt 2Ms 34:6). See julgustab teda. Ta ei püüa enam õigustada oma rahva eluviise, vaid mõistab Jumala karistuse põhjust (39). Nüüd end teadlikult Jumala armule toetades ning halastuse hoolde usaldades, saab ta jääda vaikselt Tema abi ootama (26).
Miks on nii, et tihti õpime Jumalat paremini tundma alles raskustes? Alles pimeduse süngust kogenuna, tajub inimene reaalset vajadust Jumala halastuse järele ning mõistab tõeliselt Jumala armu ilu ja väärtust.
Selle kommentaari autor: APÜ