Loe läbi alltoodud kirjakoht: Nl 3:40-66
Lootus Jumala halastusele40Uurigem ja proovigem oma teid ja pöördugem tagasi Issanda juurde!
41Tõstkem oma südamed ja käed Jumala poole taevas!
42Me oleme üleastujad ja vastuhakkajad, sina ei andnudki meile andeks.
43Sa oled peitunud vihasse, oled meid jälitanud, armuta surmanud.
44Sa oled peitunud pilvesse, et palved ei pääseks läbi.
45Sa oled teinud meid pühkmeiks ja jätisteks rahvaste seas.
46Kõik meie vaenlased ajavad oma suu ammuli meie vastu.
47Meile on tulnud hirm ja haud, hävitus ja hukkumine.
48Veeojad voolavad mu silmist mu rahva tütre hävingu pärast.
49Mu silmad voolavad lakkamatult, pisaratel ei ole pidamist,
50kuni Issand vaatab taevast alla ja näeb.
51Mu silm teeb mu hingele valu kõigi mu linna tütarde pärast.
52Tõesti, nagu lindu küttisid mind need, kes põhjuseta on mu vaenlased.
53Nad tahtsid mu elu kustutada kaevus ja pildusid mu peale kive.
54Vesi tõusis mul üle pea, ma ütlesin: „Nüüd olen kadunud!”
55Ma hüüdsin su nime, Issand, sügavaimast kaevust.
56Sina kuulsid mu hüüdu: „Ära peida oma kõrva mu appihüüde eest, et saaksin kergendust!”
57Sa olid ligi, kui ma sind hüüdsin, sa ütlesid: „Ära karda!”
58Sina, Issand, seletad mu hinge riiuasja, sina lunastad mu elu.
59Sina, Issand, näed mu rõhumist, mõista mulle õigust!
60Sina näed kogu nende kättemaksu, kõiki nende kavatsusi mu vastu.
61Sina kuuled nende laimamist, Issand, kõiki nende kavatsusi minu vastu.
62Mu vastaste huuled ja nende pomin on mu vastu iga päev.
63Vaata, kas nad istuvad või tõusevad - mina olen nende pilkelaul.
64Maksa neile kätte, Issand, nende kätetööd mööda!65Anna neile paadunud süda, tulgu su sajatus nende peale!
66Aja neid taga raevus ja hävita nad Issanda taeva alt!
Poeedi ahastuses tekkinud kujutluspildid, küsimused ja mõistatused täidavad selle ülejäänud peatüki ruumi. See jutustab meile millisena ta Jumalat näeb ja mis toob talle lohutuse. Enamikes Nutulaulude poeemides on olemas aga keskne, trummilöökidena mõjuv refrään - siinkohal on see : “Jumal kuuleb, Jumal näeb” (s 36,50,56,59,61). Ta pole passiivne, häirimatu jumalus, vaid reageeriv, hooliv päästja (s 57,58).
Loetud tekstis on ka erakordselt palju tundeid ning enamik neist on nö tumeda värvinguga. Siin on mure, viha, hirm, ahastus, valu, igatsus, lootusetus, kättemaksuhimu ja veel palju muud
Eilses tekstis juba lugesime pikalt, kui hirmus võib olla kui Jumal nagu pöörab end inimese vastu, ometi samas, viimases salmi ütleb autor - et vaatamata kogu hädale mida inimestel tuleks kannatada – on ainus, mille pärast tasub tõelielt hädaldada inimese enese patt. Ja enamik siin loetletud tunnetest on saanud tekkida algselt patu tõttu. Sageli aga kipume olukordi nägema just vastupidi: kõik väljastpoolt meie peale tulev, (meiega tehtu ja suhtumised meisse) on süüdi meie viletsuses, teised inimesed ja halvad olukorrad on meie kannatuste põhjused. Ja nii suruvad meie tunded ning süüdistused, mõnikord isegi kättemaksuhimu teiste inimeste vastu, meie südant veelgi suuremasse pimedusse.
Nl 3 peatükk ütleb, et kui häda on suur siis tuleb esmalt ja kiiremas korras teha sisemine inventuur, uurida kõigepealt oma südant ja teid. Sõnad: „Ma olen pattu teinud“ võivad olla kõige raskemad ühe uskliku sõnavaras.
Kergem on nõustuda ehk oma mõtetes: jah, küllap ka mina tegin kusagil midagi valesti. Sealt edasi läheb raskeks: kellelegi teisele see väja öelda ning olla valmis tehtut heastama. Aga kõige raskem on jõuda oma südames tõelise ahastuseni oma patu pärast, kogeda oma südames ja hüüda nii nagu prohvet siin: „ Me oleme üleastujad ja vatuhakkajad“.Sest südameasend on see mis viimaks jõuab Jumalani. Ja prohvet teab seda.Nutulauludes on prohveti isiklik kogemus tihedalt põimitud sellega mida tema rahvas, Iisrael, pidi kogema. Eriline on siin see, et laulude autor, prohvet Jeremija, Jumala „kõnetoruna“ koges lisaks isiklikke kannatusi ka sellesama rahva käes!. Ja ometi: kogenud kõike seda korduvalt – jääb seesama prohvet sellesama rahva eest kõikumatuks palvetajaks (s 48 – 51)!Äärmiselt raske on keset korgetud kriise ja raskusi, ülekohut ja väärititõlgendamist mitte suunata oma sõrm kellegi teise ( kiusaja) peale, vaid uurida omaenese südant, leida kõigepealt enese patt ja teha meeleparandus.
Ja siis palvetada ja palvetada ja seista Jumala ees ja nutta – oma rahva pärast – sh ka kõikide nende pärast, kelle läbi kannatus minuni on tulnud. Ja uskuda, et selle kõige sees võib kogeda Jumala ligitulekut ja sellest piisab et ellu jääda; ja et võime kogu tasumise ja heastamise soovi anda tema kätte – sest tema on õiglane kõikide suhtes.Palju lihtsam on süüdistada inimesi ja ka Jumalat ja hädaldada kui ülekohtused on kõik minu vastu, näha omaenese viletsust ja unustada oma rahvas ja preestriteenistus, mille käigus peaksime ahastama hoopis oma rahva pärast.
Selle kommentaari autor: Mari Vahermägi