Loe läbi alltoodud kirjakoht: Nl 4:1-22
Siioni karistus on täide saadetud1Kuidas küll on tuhmunud kuld, puhas kuld kuidas teiseks saanud! Pühamu kivid on paisatud kõigile tänavanurkadele.
2Kallid Siioni lapsed, puhtaima kullaga võrdsed, kuidas on nad nüüd saanud saviastjate sarnaseks, potisseppade käsitööks!
3Šaakalidki ulatavad nisa, et imetada oma poegi, aga mu rahva tütar on julm, otsekui jaanalind kõrbes.
4Imiku keel jääb kinni suulakke janu pärast, lapsed paluvad leiba, aga pole, kes neile jagaks.
5Kes enne sõid maiustusi, närbuvad tänavail; keda hellitati purpuri peal, lebavad sõnnikuhunnikul.
6Mu rahva tütre süü on suurem kui patt Soodomas, mis paisati segi silmapilkselt, kätega aitamata.
7Tema vürstid olid puhtamad lumest, valgemad piimast, ihult korallidest verevamad, kujult otsekui safiirid.
8Nüüd on nad näost mustemad kui nõgi, neid ei tunta tänavail ära; nende nahk on kontidel kortsunud, kuivanud nagu puu.
9Õnnelikumad olid need, kes mõõgaga maha löödi, kui need, kes surid nälga, kes põllusaagi puudumisel kidusid nagu teibasse aetud.
10Kaastundlike naiste käed keetsid oma lapsi: need olid neile roaks mu rahva tütre hävingus.
11Issand valas välja oma viha, tegi teoks oma tulise raevu ja süütas Siionis tule, mis põletas selle alusmüüridki.
12Ei oleks uskunud maa kuningad ja kõik maailma elanikud, et vihamees ja vaenlane tuleb sisse Jeruusalemma väravaist.
13See on sündinud tema prohvetite pattude, tema preestrite süü pärast; nende pärast, kes valasid seal õigete verd.
14Nad vaarusid tänavail nagu pimedad, verega roojastatud, nõnda et nende riideid ei võinud puudutada.
15„Hoidke eest! Roojane!” hüüti nende kohta. „Hoidke eest, hoidke eest, ärge puudutage!” Nad vaarusid ka põgenedes, rahvaste seas öeldi: „Nad ei tohi jääda siia kauemaks!”
16Issanda pale hajutas nad, ta ei vaata enam nende peale. Preestritest ei peetud lugu, vanadele ei antud armu.
17Isegi veel siis, väsinud silmadega, me ootasime asjatult endile abi; oma vahitornidest piilusime rahva poole, kes meid ei päästnud.
18Meie samme luurati, me ei võinud käia oma turgudel; meie lõpp ligines, meie päevad said täis - tõesti, meie lõpp tuli!
19Meie jälitajad olid kiiremad kui kotkas taeva all; nad ajasid meid taga mägedel, varitsesid meid kõrbes.
20Issanda võitu, kes oli meile eluõhuks, püüti kinni nende aukudes, tema, kellest me ütlesime: „Tema varjus me elame paganate seas!”
21Rõõmutse ja ole rõõmus, Edomi tütar, kes elad Uusimaal! Sinulegi tuleb karikas: sa jääd joobnuks ja kisud enese paljaks.
22Sinu süü on lõppenud, Siioni tütar, enam ta ei vii sind vangi. Aga ta karistab su süüd, Edomi tütar, ta paljastab su patud.
Tänases poeemis kuuleme erinevaid hääli kannatavast kogukonnast, mis okupatsiooni õudusi kogedes on muutunud tummaks ja tuimaks. On laastav kuulda uudiseid aina lisanduvaist sõjakolletest ning kohutavatest sündmustest seal, veel õõvastavam on aga näha ühiskonna moraalsel lahinguväljal avanemas aina uusi rindejooni, mis viivad terved rahvad hukkumisele, kuid mida rahvale kajastatakse positiivse arenguna. Mõlemad osutavad kui kiirelt võib kulgeda inimeste allakäik sellisel määral, et mõeldamatu, ebainimlik käitumine muudetakse normaalseks (s 10,14).
Kristlastele annab see poeem tugeva hoiatuse: isegi Jumala oma olles, ei tohi iial muutuda muretuks arvates, et taevapilet on taskus ja miski meie olukorda enam muuta ei saa. Eriliselt tõuseb tänasest tekstist üles asjaolu, et Iisraeli rahva kohutavas olukorras olid süüdi eelkõige rahva vaimulikud juhid, preestrid ja prohvetid. Siis need kellede otsene ülesanne oli jääda tundlikuks, nimetada asju õigete nimedega, edastada Jumala sõnumeid ja rahva keskel üleval hoida Jumala standardeid! Selle asemel aga läksid juhid, preestrid ja prohvetid ise rahva pattudega kaasa (s 14).
Suurema võidmise ja autoriteediga käib alati kaasas ka palju suurem vastutus ning puhtuse nõue.Siin kirjeldatu puhul pole tegu lihtsalt hävituse, vallutamiee, röövimiee ja tapmisega, vaid see on inimese loomastumine ( s 3). Eriliselt lõikav oli Jumala rahvale sõnum, et nad on langenud madalamale Soodomast - roiskumise sünonüümist.Jumala "karistus" mida rahvas koges, ei olnud tegelikult muu kui "inimloomuse lahti laskmine" nende eneste valikutesse( lahus Jumalast). Mitmed ajalukku jäänud kultuurid kinnitavad sama: inimene omaenese jumalana, jõuab looma tasandile.Juuda rahvas tegi klassikalised vea sellega, et ei teinud kindlaks, mille peale ta tegelikult oma lootuse oli rajanud. Taavetile antud tõotusi võeti kõikelubavuse garantiina ja loodeti, et Jeruusalemm Jumalale armsa linnana ei näe iial hävingut.
Seda lootust toetasid ka vaimulikud juhid. Samas oli just nendesamade vaimulike juhtide kohus panna inimesed Jumala ligiolusse tungima, sest ainult sealt sai tulla piisavalt tugev vastuseis inimloomuse roiskumisele.Millele on rajatud sinu lootus? Oled sa järele proovinud, kas selle alused on kindlad?Kui mitte, siis tuleb ehk olla tänulik, kui Jumal vahest meie õhulossid õhku laseb nii, et peame lootust uuesti otsima hakkama. See on tegelikult arm – ja arm mitte ainult meile enestele pääsemiseks – vaid oma rahva teenimiseks, olema need kes toovad esile õiguse sõnumi ka siis kui see on kõige ebameeldivam.
Selle kommentaari autor: APÜ