Loe läbi alltoodud kirjakoht: Nl 5:1-22
Palve põhjatus hädas1Mõtle, Issand, sellele, mis on meiega juhtunud, vaata ja näe meie teotust!
2Meie pärisosa on läinud võõraste, meie kojad muulaste kätte.
3Me oleme jäänud orbudeks, isatuiks, meie emad on lesed.
4Vett me joome raha eest, puid me saame ostes.
5Jälitajad on meil kaela peal, me väsime, meile ei anta asu.
6Egiptusele ja Assurile me andsime käe, et saada kõhutäit leiba.
7Meie vanemad tegid pattu: neid ei ole enam. Meie kanname nende süüd.
8Orjad valitsevad meie üle, ei ole nende käest lahtikiskujat.
9Elu ohustades toome enestele leiba, sest kõrbes on mõõk.
10Meie nahk hõõgub nagu ahi näljakõrvetuste pärast.
11Siionis on naised raisatud ja Juuda linnades neitsid.
12Vürstid on poodud nende käe läbi, vanade vastu ei ole olnud austust.
13Noored mehed peavad ajama käsikivi ja poisid komistavad puukoorma all.
14Vanemad on kadunud väravast, noorukid pillimängude juurest.
15On lõppenud meie südame rõõm, meie tants on muutunud leinaks.
16Kroon on langenud meie peast. Häda meile, et oleme pattu teinud!
17Seepärast on meie süda haige, nende asjade pärast on meie silmad jäänud pimedaks,
18Siioni mäe pärast, mis on nii laastatud, et seal luusivad rebased.
19Sina, Issand, valitsed igavesti, sinu aujärg jääb põlvest põlve.
20Mispärast sa tahad meid unustada alatiseks, meid maha jätta pikaks ajaks?
21Too meid, Issand, tagasi enese juurde, siis me pöördume! Uuenda meie päevi nagu muiste!
22Või oled sa meid tõuganud hoopis ära, vihastunud meie peale üliväga?
„Palve põhjatus hädas“ on ilmselt kirjutatud juba peale Jeruusalemma langemist, vangipõlves ja esmapilgul tundub see olevat ainult üks suur häda ja viletsuse kirjeldus. Üllatav on palve lõpus olev märkus, et palvetajatel on raske „tagasi tulla“. Salmis 21 on palvetaja hüüd: „Too meid tagasi Issand…“ - taasta mind, taasta minu olemine. Sellele järgneb rahvapoolne lubadus: „siis me pöördume!“ - siis me tuleme tagasi.
Iisraeli jäägile käis üle jõu ise tagasi pöörduda, ise oma olukord taastada ja veel enne esimese sammu tegemist vajasid nad Jumala ettevalmistust ning abi. Paistab, et vähemalt selles laulus ei oska ka prohvet Jeremija öelda missugune see abi üldse olema peaks, mida Jumal peaks tegema, et nad saaksid tagasi pöörduda.... Nende ainuke lootus on, et Jumal teab, ja teeb.
See oli patt - Jumala lepingu rikkumine, mis oli toonud Jumala karistuse ja selles mõttes ei olnud Jumal ka pikalt kirjeldatud karistust rakendades sugugi ülekohtune. Aga lisaks karistusele, tõi patt kaasa midagi palju hullemat – lahutuse Jumalast.
Kaasaja kristlase elus võib korduda sama olukord: Jumala tahte vastaselt toimimine ületab teatud hetkel piiri, kust inimene ise ei suuda enam Jumala juurde tagasi tulla, see pole enam võimalik. Need on hetked kus jääb üle vaid (suure kartusega) paluda armu ja hüüda Jumala poole: aita mind tagasi, ma ise ei saa enam! Võin peaga tahta ja mõistusega mõista – aga süda on otsekui halvatud ega suuda Jumala suunas liikuda.Ja selles valguses tuleb Jumala karistust näha mitte karmi ja halastamatu kohtumõistmise sanktsioonina vaid halastava armunõuna. Sest kui poleks karistuse valu, ei jõuaks paljud paaduvate südametega inimesed üldse taolise kisendamiseni Jumala poole.
Elus on piisavalt näiteid sellest, et on täiesti võimalik jäädagi süüdistama - Jumalat või kedagi teist ja jäädagi tagasi tulemata, kivistuda sinna! Karistus, kannatus või häda paneb inimese nägema asju õiges valguses, lisaks aitab Jumala poolt lubatud karistus märkama hakata armu. Põhjatut häda on mõnikord tõesti vaja, selleks, et jääkamakad ja kibeduse kaljud inimese südames hakkaksid sulama ja murenema, et süda saaks jälle tundlikuks ja elavaks. Iisraelile anti seda armu ja abi tagasi pöörduda, ja meie kindel lootus on, et seda armu antakse ka meile.
Selle kommentaari autor: Mari Vahermägi