Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 1:1-9
Tervitus ja tänu1Paulus, Kristuse Jeesuse apostliks kutsutud Jumala tahtmisel, ja vend Soostenes -
2Korintoses olevale Jumala kogudusele, Kristuses Jeesuses pühitsetuile, kutsutud pühadele ning kõigile neile, kes kõigis paigus appi hüüavad meie Issanda Jeesuse Kristuse nime, kes on nende ja meie Issand:
3Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!
4Ma tänan alati oma Jumalat teie pärast Jumala armu eest, mis teile on antud Kristuses Jeesuses!
5Te olete ju kõige poolest saanud rikkaks temas, igasuguses sõnas ja igasuguses mõistmises,
6kuna tunnistus Kristusest on teis kinnitatud,
7nii et teil ei ole puudu ühestki armuannist, oodates meie Issanda Jeesuse Kristuse ilmumist.
8Tema kinnitab teid ka lõpuni, et te oleksite laitmatult puhtad meie Issanda Jeesuse Kristuse päeval.
9Ustav on Jumal, kelle poolt te olete kutsutud osadusse tema Poja Jeesuse Kristuse, meie Issandaga.
Paulus alustab kirja rõhutades oma kutsumist apostliks. Arvesse võttes Korintose koguduses valitsevat segadust, ning kohe öeldavaid karme manitsussõnu, on arusaadav, miks ta peab vajalikuks rõhutada enda Jumalalt saadud meelevalda.
Korintose koguduse inimesed pidasid endid vaimulikeks, tarkadeks ning mõjukateks, aga nad oli valesti mõistnud seda, miks olid neile antud vaimuannid, ning selle asemel, et vaimuandide abiga üles ehitada kogudust, kiitlesid nad üksteise ees.
Nad olid uskuma hakanud ka kreeklastelt pärinevat mõtet, et ainult vaimne oli oluline, ning, et kuna keha hukkub nagunii, siis pole oluline, mida sellega tehti.
Kogudus oli täis amoraalsust, lahkmeelt, uhkust, intsesti ja kohtuasju üksteise vastu. Hoolitsus teiste eest oli olematu ning nende kohtumistel Issanda lauas esines näljaste suhtes kalki hoolimatust, nende jumalateenistustel puudus kord ning neil oli kõvasti puudu armastusest. Sellest hoolimata kiitlesid korintlased nende asjadega üksteise ees. Pauluse esimeseks ülesandeks oli selgitada Korintose koguduse liikmetele, et nad olid veel kaugel küpsest arusaamisest, milline on Jeesuse järgija ning käitusid otsekui lapsed. Nad olid unustanud selle, et Jumal näeb meid, inimesi, ihuliste, hingeliste ja vaimsete olenditena.
Eelöeldu valguses on tähelepanuväärne, et Paulus tunnustab koguduseliikmeid nende vaimuandide osas. Rohkem veel, ta tänab Jumalat, et nende usk on ehtne. Selles multikultuurses, pulbitsevas ärikeskuses ning amoraalses suurlinnas, oli terve hulk inimesi, kes algselt orjadena, olid hakanud tõeliselt usaldama Kristust.
Ka kogudus oli multikultuurne. Lõviosa moodustasid paganarahvad ja alamklassi esindajad, aga koguduses oli ka juute. Pole imestada, et taolise mitmekesisuse sees tekkis ka lõhestumisi, kus üks oli Pauluse, teine Apollose kolmas Peetruse ja neljas Kristuse poolt.
Salmid 7-9 on väga rikkad. Pane tähele Pauluse ootuse ja usalduse alust: ühel päeval kohtume Kristusega palgest palgesse. Sellel päeval saame olema nagu tema ning näeme Teda nagu Tema on (1Jh 3:2). Pelgalt sellele mõtlemine põhjustab meis väelise muutumise tema sarnasuse poole.
Me pole siin enda tahtmist tegemas, vaid Jumal teeb meie sees oma tööd.
Ta on kutsunud meid osadusse Jeesusega. Milline mõju peaks sel kutsel olema meie elule!
Selle kommentaari autor: APü