Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ps 118:15-29
Tänu Jumalale rahva päästmise eest15Hõiske- ja päästehääl kostab õigete telkidest: „Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid!
16Issanda parem käsi on tõusnud kõrgele, Issanda parem käsi teeb vägevaid tegusid!”
17Ei ma sure, vaid jään elama, ja jutustan Issanda tegusid.
18Issand karistas mind rängasti, aga ta ei andnud mind surmale.
19Avage mulle õiguse väravad! Ma lähen neist sisse ja tänan Issandat.
20See on Issanda värav. Õiged lähevad sealt sisse.
21Ma tänan sind, et sa mulle vastasid ning tulid mulle päästjaks!
22Kivi, mille hooneehitajad ära põlgasid, on saanud nurgakiviks.
23Issanda käest on see tulnud, see on imeasi meie silmis.
24See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast!
25Oh Issand, aita nüüd! Oh Issand, lase hästi korda minna!
26Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel! Meie õnnistame teid Issanda kojast.
27Issand on Jumal ja tema on meile paistnud nagu valgus. Siduge peoohvrid köitega altari sarvedeni!
28Sina oled mu Jumal ja sind ma tänan! Mu Jumal, sind ma ülistan!
29Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!
Need palverändurid või templi rongkäigus osalejad, kes seda laulu ühiselt laulsid, võisid üles lugeda sündmusi enda elus, aga ka Jumala rahva elus, mis kinnitasid, et Issanda käsi teeb vägevaid tegusid
Kogu psalm seisab otsekui omalaadses ajaaknas: mineviku ja tuleviku vahel, aga laulu autor on teinud kindla valiku, kui ta sel hetkel minevikku vaatab: ta valib näha ja meenutada vaid Jumala päästetegusid mis on sündinud tema rahva keskel.
Psalmi 2. pooles tõuseb kõige enam esile tänu: salm 15 algab sõnadega - “Hõiske ja päästehääl kostab Iisraeli telkidest…..” Pääste on tulnud, vaenlane on võidetud, Jumala parem käsi on toiminud võimsalt, see on tõstetud kõrgele, ja see, kes enne oli kitsikuses teab nüüd: “Ei ma sure…., vaid jään elama.”
Paljud meist saavad ühineda lalulja meeletu kergendustundega, kui reaalselt ähvardanud oht mööda läheb või kurjaks kardetud diagnoos osutub tühiseks: “….ei ma sure, vaid jään elama”….Jumal on mind siiski päästnud!
Taolised kriisid ei teki niisama iseenesest. Järgmistes salmides on ka viiteid taustaloole, mis viitab rahva enda tegudele. Laulja mainib, et Jumal karistas, ehk õnnetus ja hävitus oli rahva enda tegude tagajärg. Loeme ka, et see karistus oli ränk, aga: “Ta ei andnud mind surmale”. Rahval oli surmahirm…aga Jumal halastas.
Salm 22 viitab karistuse põhjusele: rahvas ei valinud Jumala teed vaid põlgasid ära Jumala antud alused eluks - nurgakivi - ja tegid mida ise tahtsid, käisid ülekohtustel teedel. Karistuse tulles aga läks “pilt selgeks”. Kriisid teevad seda ka meiega, pannes prioriteedid taas õigesse järjekorda. Kriisi alguses süüdistab inimene sageli Jumalat, et miks Ta seda mulle teeb, ma pole seda ära teeninud.…Aga siis hakkab inimene nägema ka enda tegusid ja pilt läheb paika… Ka Jumala rahvas siin laulus, valis viimselt Jumala antud nurgakivi.
Selle kommentaari autor: APÜ