Kui elu muutub heitlikuks ja pinnapealseks on looduse vaatlemisel mingi imeline kinnitav ja tasakaalustav mõju. Puude istutamine annab elule perspektiivi. Vastukaaluks kõiksugustele palavikulistes inimaskeldustele, seisavad puud ja tähesüsteemid muutumatuina. Inimkonnaga on teisiti. Ajalugu jätab meisse jäljed, pahatithti haavaarmid.
Meenutused ja mälupildid tõusevad meid taga ajama, vigastades ikka ja uuesti, mõnikord lausa halvates käesolevaks hetkeks ning muutes tuleviku kängunuks.
Prohvet teab, et ees ootavad pimedad ajad, ja nii tõstab ta esile lootuse - mitte põgenemistee raskustest, vaid tuleviku mis eksisteerib pealpool katsumusi. Ta räägib uuest juhtimisviisist, eemal praegusest pretensioonikatest ja end eksponeerivaist võimujanustest. Ta kirjeldab seda uut juhti kui viljakandvat oksa (s 4). Puhastamine ja rookimine ei pruugi olla meeldivad protsessid, kuid need tõmbavad piiri mis eraldab minevikku olevikust. On asju, mida saab pestes ära uhtuda ja teisi mida tuleb põletada.
Meeleparandus on usu kavamise algus. Meeleparandus ei ole lihtsalt kurvastamine läbikukkumise pärast, vaid igatsus muutuse järele. Et taoline muutus omaks tähendust ning tulemust, tuleb Jumal lubada enesele ligidale - Teda ei saa enam kusagil kõrval hoida, ta ei võta asupaika äärealadel. Jumal tahab ja peab olema keskmes ning tema ligiolu peaaegu käegakatsutav.
Esmalt aga tuleb olla aus oma mineviku suhtes ning saada puhatstatud läbikukkumistest.