Apostel Paulus ütleb: „Meid rõhutakse, kuid me ei hukku“ (2.Kr 4:9). Pinge hetked või perioodid võivad paljudele meist tuttavad olla: moodsa ületöötamise hävitav mõju, vaatamata arenenud aega-säästvale, poputavale tehnoloogiale, mis on mõeldud ootamise eemaldamiseks tahtmisest; komplekssed katkiste suhete keerdkäigud - kõik see võib laastada nii pere- kui kirikuelu. Peale nende leidub veel hulk muid ärritajaid, mis külvavad ebamugavust meie olemuste lõhedesse. Samas, kas saame oma suhtelises mugavuses siiralt öelda, et teame, mida kujutab endast tõeline rõhumine? Oleme lugenud lugusid rahvastest ja ühiskondadest, kes seisavad silmitsi järelejätmatu ajaloos juurdunud rõhumisega läbi oluliste perioodide oma elust/ ajaloost. See jätab neile armi kibedast vihkamisest , kibestumisest, põhiliste vabaduste piiramisest, inimväärikuse hävitamisest, kasvavast ja lootusetust vaesuse ringist. Praha südames on II maailmasõja ajal Terezini koonduslaagris olnud juudi laste joonistuste näitus – terav meenutus seal toimunud rõhumisest. Joonistuste kõrval on ka laste sünnikuupäevad ning üks neist kattus minu naise omaga. Meie aga oleme väljaspool ohtu! Selles lühikeses psalmis tunnistab autor vägagi selgelt oma rahva tagakiusu lugu (s1,2). Abitu ohver olemise ja mässus elamise vahel on õrn piir ning Iisraeli puhul olid mõlemad nende kirevas minevikus esindatud. Üllatavalt ei luba aga selle psalmi autor endal ega ka kaas-ülistajatel langeda lootusetu meeleheite lõksu. Ta on üles tõstetud kahe võimsa tõe poolt: vaenlane ei ole olnud lõplikult võidukas (s2b) ning Jumal on ikka ja jälle vabastanud neid sidumisest (s4). Hoosea tuletab meile meelde (Hs 11:1), et Iisrael kasvatati üles kannatuses. Ja siiski samal ajal sai neile osaks Jumala armastuse sügav kogemus ning armurohke kutsumine.