Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 42: 1- 24
Joosepi vendade esimene teekond Egiptusesse1Kui Jaakob kuulis, et Egiptuses oli vilja, siis Jaakob ütles oma poegadele: "Miks te üksteisele otsa vaatate?"
2Ja ta ütles: "Vaata, ma olen kuulnud, et Egiptuses on vilja. Minge sinna ja ostke meile sealt, et jääksime elama ega sureks!"
3Siis läks kümme Joosepi venda Egiptusest vilja ostma.
4Aga Benjamini, Joosepi venda, Jaakob ei läkitanud koos vendadega, sest ta ütles: "Et temale õnnetust ei juhtuks!"5Ja Iisraeli pojad tulid vilja ostma teiste tulijate seltsis, sest Kaananimaal oli nälg.
6Joosep oli maal valitsejaks; tema müüs vilja kogu maa rahvale. Ja Joosepi vennad tulid ning kummardasid tema ette silmili maha.
7Kui Joosep nägi oma vendi, siis ta tundis nad ära, aga tegi ennast neile võõraks ja rääkis nendega karmilt ning küsis neilt: "Kust te tulete?" Ja nad vastasid: "Kaananimaalt, et leiba osta."
8Joosep tundis oma vendi, aga nemad ei tundnud teda.
9Siis meenusid Joosepile unenäod, mis ta neist unes oli näinud, ja ta ütles neile: "Te olete maakuulajad. Olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!"
10Aga nemad ütlesid: "Ei, mu isand, su sulased on tulnud leiba ostma.
11Me kõik oleme ühe mehe pojad, oleme ausad mehed, su sulased ei ole maakuulajad."
12Tema aga ütles neile: "Ei, küllap olete tulnud vaatama, kust maa lahti on!"
13Siis nad vastasid: "Meie, su sulased, olime kaksteist venda, ühe mehe pojad Kaananimaalt. Ja vaata, noorim on praegu meie isa juures, aga ühte ei ole enam olemas."
14Aga Joosep ütles neile: "See on nõnda, nagu ma teile olen rääkinud ja öelnud: te olete maakuulajad!
15Selles asjas ma katsun teid läbi: nii tõesti kui vaarao elab, ei pääse te siit minema enne, kui teie noorim vend on siia tulnud!
16Läkitage eneste hulgast üks, et ta tooks teie venna. Teid aga jäetakse vangi ja teie kõnesid uuritakse, kas neis on tõtt. Muidu olete, nii tõesti kui vaarao elab, maakuulajad!"
17Ja ta pani nad üheskoos kolmeks päevaks vahi alla.18Ja kolmandal päeval ütles Joosep neile: "Tehke seda, siis jääte elama! Mina olen jumalakartlik:
19kui olete ausad mehed, jäägu üks teie vendadest aheldatuna hoonesse, kus te olite vahi all, aga teised minge viige vilja näljahäda pärast teie kodudes
20ja tooge mu juurde oma noorim vend, siis saavad teie kõned tõeks ja te ei pea surema!" Ja nad tegid nõnda.
Ta ignoreerib täielikult nende palvet hankida omale lisatoidust ning süüdistab neid selle asemel hoopis peidetud motiivides: nimelt, et nad on spioonid. Kõigepealt ta vangistab nad ning lubab saata tagasi vaid ühe venna; siis muudab meelt, jätab Siimeoni vangi ning ülejäänuid surmaga ähvardanud, saadab nad tagasi. Sest nüüd on ju tegelikult kõikide sündmuste alguseks olnud unenägu ka tõeks saanud – Joosepi vennad tõepoolest kummardavad tema ette. Süüdistused aga ei ole tõesed. Samas – ons nad ise nii ausad kui väidavad ( s 11)? Nii kogetud vangistuses, kui ka hiljem oma raha tagasiantult leides – tõuseb vendades taas esile süütunne. Jah, kindlasti on kõik see Jumala karistus selle eest, mida nad kunagi oma vennale tegid, nad tunnistavad enestele et tegelikult pole nad ei ausad ega usaldusväärsed. Vennad usuvad maailmas valitsevat moraalse tasakaalu – kurjad saavad oma karistuse ning väärikad austatud. Ning neid kihutab taga hirm jumaliku viha ees.
Ja ometi nad eksivad. Palju sagedamini kannatavad siin maailmas süütud – nagu Joosep – sel ajal kui kurjategijad kõnnivad vabalt ringi. Nende oma isa pääses karistusest oma venna õnnistuse varastamise eest, ning nemadki pole pidanud kandma karistust oma venna röövimise organiseerimise eest.
Samavõrra eksituses on nad ka Jumala suhtes, kes tegelikult ei kohtle meid meie pahategemist mööda ega maksa kätte meie üleastumisi. Ja ka selles mõttes võib universum tunduda meile vägagi ebaõiglasena.
Ja just sellepärast peavad nii Joosep, tema vennad, aga ka meie mõistma ja ära õppima selle, et igasugusest kättemaksust, õigluse kehtestamisest ning hirmust on suurem Jumala armastus, kannatlikkus ning andestus (1 Jh 4:17–18 ) Siin ebaõiglases maailmas januneme me õigluse järele, kuid samas nutame kergendusest kui Jumala kannatlikkus ei lase meil meie patu tõttu hukkuda.
Selle kommentaari autor: Michael Knowles