Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 44:18-34
Juuda vastutab Benjamini eest18Siis astus Juuda tema juurde ja ütles: "Mu isand, luba ometi oma sulast rääkida üks sõna mu isanda kõrva ees ja su viha ärgu süttigu põlema oma sulase vastu, sest sina oled nagu vaarao ise!
19Mu isand küsis oma sulaseilt, öeldes: On teil isa või mõni vend?
20Ja meie vastasime oma isandale: Meil on vana isa ja üks nooruk, ta vanas eas sündinud, alles noor; aga selle vend on surnud ja ta on üksi oma emast järele jäänud, ja ta isa armastab teda.
21Ja sa ütlesid oma sulaseile: Tooge ta minu juurde, et ma näeksin teda oma silmaga!
22Ja me vastasime oma isandale: Nooruk ei või isast lahkuda. Kui ta lahkuks oma isast, siis see sureks.
23Ja sa ütlesid oma sulaseile: Kui teie noorim vend ei tule koos teiega, siis te ei saa enam näha mu nägu.
24Ja kui me läksime su sulase, meie isa juurde ja andsime temale teada oma isanda sõnad,
25siis ütles meie isa: Minge jälle tagasi, ostke meile pisut leiba!
26Aga me vastasime: Me ei või minna. Kui meie noorim vend on koos meiega, siis me läheme, sest me ei saa näha selle mehe nägu, kui meie noorim vend ei ole koos meiega.
27Ja su sulane, minu isa, ütles meile: Te teate, et mu naine on mulle kaks poega ilmale toonud.
28Aga üks läks mu juurest ära ja ma ütlesin: Ta on tõesti maha murtud! Ja ma pole teda tänini enam näinud.
29Kui te nüüd võtate ka selle mu silma alt ja temaga juhtub õnnetus, siis saadate mu hallid juuksed kurvastusega hauda.
30Ja kui ma nüüd tuleksin su sulase, oma isa juurde ja koos meiega ei oleks poiss, kelle hingesse tema hing on kiindunud,
31ja kui ta siis näeb, et poissi ei ole, ta sureb ja su sulased on sinu sulase, meie isa hallid juuksed saatnud murega hauda,
32sest su sulane on poisile käemeheks mu isa juures, kuna ma olen öelnud: Kui ma ei too teda sinu juurde, siis ma jään oma isa ees alatiseks süüdlaseks.
33Ja nüüd siis jäägu su sulane poisi asemel sulaseks mu isandale ja poiss mingu koos oma vendadega!
34Sest kuidas võiksin minna oma isa juurde, kui poiss ei oleks koos minuga? Et ma ei näeks seda õnnetust, mis juhtub mu isaga!"
Joosepi strateegia on tulemuslik – nüüd tunnistavad vennad avalikult, et Jumal ( mitte Joosep!) on nad kätte saanud nende süü eest ( s 16). Kord oli Juuda see, kes juhtis vendi Joosepi orjaks müümisel, nüüd võtab taas tema ( võib-olla ennatlikult/ võib-olla aga süütundest?) isikliku vastutuse Benjamini tagasitoomise eest. Ta astub esile ning palub, et tema vana isa ja pere jääksid puutumata järjekordsest kannatusest ning pakub iseennast orjaks oma venna asemel. Viimaks on Juuda laskunud sellesse rolli, mille ta kord enne oli Joosepile peale surunud – samale Joosepile, kelle käes seekord on ülemvõim. Ja see, et ta on valmis teenima Benjamini asemel sama isetult kui ta enne oli Joosepit põlastanud, näitab kui suur muutus temas toimunud oli. Taoline tõendus moraalsest muutumisest sunnib Joosepit viimaks vendadele avaldama ka oma tõelise päritolu.
Kõige lihtsamal tasandil leiame sellest loost kinnituse, et reaalselt on võimalik tõelise meeleparanduse ning kahetsuse toimel kogeda ka loomuse muutumist: selles mõttes on nii Joosep kui Juuda siin sarnased. Sügavamal tasandil aga on Juuda tegu vaieldamatult eeltähendus Jeesuse enese lunastusteole. Pakkudes end kandma nende pattude tagajärge mida ta ise polnud sooritanud – isegi kuni „orjaks saamiseni“ (Fl 2;7 „vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena.“). Juuda tegu räägib tulevasest Messiast, kes pidi esile tulema tema enese suguharust.
Ja kuigi Paulus õhutab meid omandama Jeesuse eeskujul sulase hoiakut ning valmisolekut ohvriteks ( Fl 2;5 „Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses“), tundub Juuda variant meile reaalsemalt teostatav. Sest kuigi Jeesus oli kõiges meie sarnane – oli ka ilma patuta, Juuda aga oli süüdi ning eksis rängalt. Ja just selles meenutab tema neist kahest enam neid meie hulgast, kes pöörduvad patust, milles nad ei ole suutnud hoiduda - viimaks teenima teisi oma eluga.
Kaugel sellest, et võiksime põlata Juudat, näeme selleski loos tõendit selle kohta milline parim vili võib tulla esile Jumala ebatäiusliku ja eksiva ent siiski ka meeltparandava rahva keskel.
*Paulus viitab siin rooma praktikale, mille
kohaselt isandal oli õigus ori vabastada.
Vabastatud ori jäi tavaliselt vabana isanda
teenistusse.
Selle kommentaari autor: Michael Knowles