Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 12:1-12
Keda karta, keda mitte1Sel ajal, kui rahvast oli kokku tulnud tuhandete kaupa, nii et üksteist tallati, hakkas Jeesus rääkima esmalt oma jüngritele: "Hoidke end variseride haputaigna, see tähendab silmakirjalikkuse eest!
2Ei ole midagi varjatut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada.
3Seepärast kõik, mida te ütlete pimedas, saab kuuldavaks valges, ja mida te üksteisele kõrva sosistate kambrites, seda kuulutatakse katustelt.
4Teile aga, oma sõpradele, ma ütlen: Ärge kartke neid, kes ihu tapavad ja pärast seda ei saa midagi rohkemat teha!
5Ma näitan teile, keda teil tuleb karta: kartke teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse! Jah, ma ütlen teile, teda kartke!
6Eks müüda viis varblast kahe veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees.
7Isegi teie juuksekarvad on kõik ära loetud. Ärge kartke, te olete enam väärt kui hulk varblasi!Jeesuse tunnistamisest8Aga ma ütlen teile, igaüht, kes mind tunnistab inimeste ees, teda tunnistab ka Inimese Poeg Jumala inglite ees,
9aga see, kes minu ära salgab inimeste ees, salatakse ära Jumala inglite ees.10Igaüks, kes ütleb midagi Inimese Poja kohta, võib saada andeks, aga kes teotab Püha Vaimu, sellele ei anta andeks.11Aga kui teid viiakse sünagoogidesse ja ülemate ja võimumeeste ette, ärge siis muretsege, kuidas või mida enese eest kosta või mida öelda,
12sest selsamal tunnil õpetab Püha Vaim teile, mida te peate ütlema."
Kuigi tuhanded kogunesid ( s 1) oli Jeesusel vaja teha jüngritele kokkuvõte kohtumisest variseridega, oli vaja hoiatada neid vastupanu ja tagakiusamise vältimatusest kui nad tahavad teda järgida. Jüngrid pidid juba ette arvestama nende asjade juhtumisega, et neid kutsutakse kohtute ning võimukandjate ette ( s 2,3) Jeesuse pärast (s 11). Ja sellistel puhkudel peab valitsema nende südameis jumalakartus ning sõltumine Püha Vaimu varustamisest
(s 4,5,11,12), aga mitte hirm inimeste ees. Nad ei pea Jumala abis pettuma ( s 7).
Usklikena julgustatakse meid valmis olema selgitama selle lootuse põhjust - mis meie sees on (1 Pt 3:13–17). Ometi väga harva mõtiskleme mis on selle tagajärjed kui me seda ei tee. Luukas teeb siin ainulaadse ümberasetuse- pannes Jeesuse sõnad Vaimu vastu pattu tegemisest (Mt 12:31,32) Jeesuse salgamise konteksti tagakiusamise sunnil. Üsna tihti on pastoritel vaja julgustada tundlikke ja haavatavaid usklikke kes kardavad et nad on teinud pattu Püha Vaimu vastu. Aga tegelikult peaksid muretsema need, kes täie teadmisega on Jeesust salanud – ehk need kes ei ole vastust andnud kui olukord seda on nõudnud.
Peetrus oli tõeliselt hukatuslikus olukorras peale oma kolmekordset salgamist – ning Jeesuse poolt vahendatud arm talle oli erakordne.
Nii muutub julgustus olla valmis toetuma Pühale Vaimule kui tuleb olukord kus pead oma usu kohta vastust andma – tõsiseks väljakutseks mitte läbi kukkuda sellistes olukordades. Sest taoline läbikukkumine tähendaks kõige selle salgamist millele oleme oma elu rajanud.
Kui peapiiskop Thomas Cramer põletati 1556 aastal hoidis ta veel tules üleval kätt mis oli ennemalt allakirjutanud tema protestantlikku usku kinnitanud dokumendile. Igal aastal peavad tuhanded usklikud maksma kõrgeimat hinda - andes oma elu oma usu tunnistuseks. Ja nende tasu ei ole sõltuv sellest kas nende ohvritest siin maa peal teavitatakse või mitte. Meie kohus on palvetada tagakiusatud koguduse eest ning kogu tõsidusega suhtuda üleskutsesse jääda ustavaks kui seisame ise väljakutsega silmitsi.
Selle kommentaari autor: Roger Welch