Algav peatükk jõuab aulise tipphetkeni salmis 51, pärast seda kui oleme kohanud kahte „meie“ hulgast ja kuulnud nende esialgset reakstiooni – Filippust ja Naatanaeli (1:14). Nad on samuti Galileast nagu Jeesus, ja kui Jeesus kutsub Filippust endale järgnema reisil tagasi sinna (s 43), siis tajume, et „järgnema“ omab kahesugust tähendust. Jeesus otsib järgijaid, mitte lihtsalt reisikaaslasi. Filippuse arvates on Jeesus prohvet, kellest Mooses räägib 5Ms 18:15-19. Naatanael on alguses põlglik, kuni ta tuleb ja näeb – see on ka kutse lugejatele vaadata üle ta õla, kui ta kohtub Jeesusega.
Naatanael on hämmastunud, et Jeesus teab teda juba enne, kui nad kohtusid. Salmid 47-48 on paremini mõistetavad, kui „tõeline iisraeli mees, kelles pole valet“ tähendab Iisraeli eesmärkide kirglikku ja kõhklematut kaitsjat. Ilma teda kohtamata teab Jeesus, mida Naatanaeli sõbrad kõik arvavad, ja mis on toonud ka Naatanaeli Galileast siia, lootuses, et Ristija Johannes on vabaduse tooja: ta on kirglik juut, kes igatseb iisraeli vabadust võõrrõhujatest. Ta tahab paradiisi kohe, Jumala riiki maa peal.
Ta on nii kohkunud Jeesuse teadmisest tema kohta, et ta pöördub kohe: Jeesus on Jumala poeg ja kuningas, kes toob kuningriigi (s 49). Kuid Jeesus tahab näidata talle suuremaid asju. Sina muutub teieks salmis 51, kui Jeesus pöördub kõigi oma uute jüngrite poole, tõotades, et nad, nagu Jaakob, esimene juut, näevad taevast lahti olevat ja redelit maa ja taeva vahel (1Ms 28:12) – kuid siin on Inimese Poeg see redel, kes avab taeva kuningriigi kõigile, kes ronivad tema kaudu. Rohkem kui midagi muud tahab Jeesus anda oma jüngritele sissepääsu Isa majja (Jh 14:2,6) ja see on tema esimene tõotus neile. Seal kus ta on, seal on taevavärav, mida nägi Jaakob (1Ms 28:17) ja mida kõik tõelised juudid samuti saavad nägema.