Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 11,1-19
Kahest tunnistajast1Mulle anti varda sarnane pilliroog ja öeldi: "Tõuse ja mõõda ära Jumala tempel ja altar ning need, kes seal kummardavad!
2Väljaspool templit olev õu jäta välja ning ära mõõda seda, sest see on antud paganaile ning nad tallavad püha linna nelikümmend kaks kuud.3Ja ma annan oma kahele tunnistajale meelevalla ennustada kotiriidesse rõivastatult tuhat kakssada kuuskümmend päeva.
4Need tunnistajad on need kaks õlipuud ja kaks lambijalga, mis seisavad ilmamaa Issanda ees.
5Kui keegi tahab neile kurja teha, siis tuleb nende suust tuli välja ning sööb ära nende vaenlased, ning kui keegi peaks tahtma neile kurja teha, siis peab too nõnda tapetama.
6Neil on meelevald lukustada taevas, et nende ennustamise päevil ei sajaks vihma, ning neil on meelevald vete üle, et muuta neid vereks ning lüüa ilmamaad igasuguse nuhtlusega nii sageli, kui nad vaid tahavad.7Kui nad on lõpetanud tunnistamise, siis hakkab metsaline, kes tuleb üles sügavusest, nendega sõda pidama ja võidab nad ära ning tapab nad.
8Ning nende korjused lebavad suure linna tänavail, mida hüütakse vaimulikul viisil Soodomaks ja Egiptuseks, kus löödi risti ka nende Issand.
9Inimesed rahvaste ja suguharude ja keelte ja paganahõimude seast näevad nende korjuseid kolm ja pool päeva ega lase nende korjuseid panna hauda.
10Ja need, kes elavad ilmamaal, rõõmustavad nende pärast ja hõiskavad ning läkitavad üksteisele kinke, sest need kaks prohvetit olid rängasti vaevanud ilmamaa asukaid."11Pärast seda kolme ja poolt päeva tuli elu vaim Jumalast nende sisse ja nad tõusid püsti oma jalgadele ning suur kartus langes nende peale, kes neid nägid.
12Ja nad kuulsid suurt häält taevast endile ütlevat: "Tulge siia üles!" Nad läksid pilve sees üles taevasse ja nende vaenlased vaatasid neid.
13Ja selsamal tunnil sündis suur maavärin, ning kümnendik linna langes kokku ja selles maavärinas tapeti seitse tuhat inimest, ning teised lõid kartma ja ülistasid taeva Jumalat.14Teine häda on läinud, ennäe, kolmas häda tuleb varsti!Seitsmes ingel puhub pasunat15Seitsmes ingel puhus pasunat, ja taevas kostsid valjud hääled:
"Maailma kuningriik on saanud meie Issanda ja tema Kristuse omaks ning tema valitseb kuningana igavesest ajast igavesti."
16Need kakskümmend neli vanemat, kes istusid Jumala ees oma troonidel, heitsid silmili maha ning kummardasid Jumalat,
17hüüdes:
"Me täname sind, Issand, Kõigeväeline Jumal, kes oled ja kes olid, et sa oled võtnud oma suure väe ning hakanud valitsema kuningana!
18Paganad on vihastanud, aga nüüd on sinu viha tulnud ning on tulnud aeg mõista kohut surnute üle ning anda kätte palk prohvetitele, su sulastele, ning pühadele ning neile, kes kardavad su nime, väikestele ja suurtele, ning hävitada need, kes hävitavad ilmamaad."
19Jumala tempel taevas avanes ning tema templis sai nähtavaks tema lepingulaegas, ja sündis välke ja kõuemürinaid ja pikselööke ja maavärin ja suur rahesadu.
Selle peatüki keskmes on kahe tunnistaja ilmumine, iseloom ja olukorrad (salm 3). Nad on toestatud siin ümbritsevate ülistajate poolt (salmid 1,13), meenutus Jumala kindlusest ja ustavusest läbi oma kiriku ja kirikus. Kes on need tunnistajad? Tõenäoliselt peaksime neid nägema pigem kui läbi aegade ustava kiriku esindajaid (salm 4; Ilm. 1: 12,20), mitte eeldama, et tegu on üksnes aegade lõpu stsenaariumiga. Nende lugu on dramaatiline ning tuletab meelde selliseid ustavaid mehi nagu Mooses ja Eelija oma prohvetirollides (salmid 5 ja 6), esitades väljakutse ebajumalakummardajalikest praktikatest ja elustiilidest läbiimbunud maailmale. Võime sama hästi meenutada teiste pühakute elusid, kelledest paljud maksid oma eludega, kuna rääkisid ja elasid välja oma usku Kristusesse. Sellised olid Hugh Latimer ja Nicholas Ridley, kes põletati tuleriidal väljaspool Ballioli Kolledzi Oxfordis, aastal 1555.
Peaksime olema ettevaatlikud selles osas, kuidas tõlgendame “aegu”, mida kirjeldatakse nendes salmides (3,9,11,13). See on nagu Jumal kiirendaks filmi – kiirenevalt edasi minev maailmasündmuste tempo, mis liigub järeleandmatult Tema kuningriigi lõpliku tuleku ja uue ajastu koidu poole. Kuidas sobitub see kõik meie oma vaimuliku tempo ja meie kasvava ootusega Kristuse võidukale taastulekule?
Draama keskmes ilmub kurjus isiksustatuna äärmuslikus kontrastis varasematele kujutlustele Lõvist ja Lambast (Ilm. 5: 5,6). Antud stseeni inetus ning tunnistajate hülgamine näilikus lüüasaamises on heidetud nende Issanda saatuse varju ristil, kuid nad tõusevad üles, et veel kord kogeda Jumala lõplikku suveräänsust ja tähistada oma osa Talle võidus. Ja nõnda on ellujäänud täidetud aukartusega (salm 13). Kuivõrd on see nõnda looduskatastroofide pärast ja kui palju selletõttu, mida nad nägid prohvetite ja märtrite eludes, võid ise otsustada.
Selle kommentaari autor: David Blair