Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm. 12,1-18
Nägemus naisest ja lohest1Suur tunnustäht sai nähtavaks taevas: naine, riietatud päikesesse, ning kuu tema jalge all, ning pärg kaheteistkümnest tähest tema peas.
2Ja ta oli lapseootel ning kisendas tuhudes ja piinles sünnitusvaludes.
3Taevas sai nähtavaks teine tunnustäht, ennäe: suur tulipunane lohe, kellel oli seitse pead ja kümme sarve ning ta peadel seitse peaehet.
4Ta saba pühkis ära kolmandiku taevatähti ning viskas need maa peale. Ja lohe seisatas naise ees, kes oli sünnitamas, et niipea kui ta on sünnitanud, süüa ära ta laps.
5Ja naine tõi ilmale poeglapse, kes karjasena hoiab raudsauaga kõiki paganaid. See laps haarati Jumala ja ta trooni juurde.
6Ja naine põgenes kõrbe, kus tal oli ase, mille Jumal oli valmistanud, et teda seal toidetaks tuhat kakssada kuuskümmend päeva.7Ja taevas tõusis sõda: Miikael ja tema inglid hakkasid sõdima lohega, ning lohe sõdis ja tema inglid.
8Lohe ei saanud võimust, ja enam ei leidunud neile aset taevas.
9Suur lohe heideti välja, see muistne madu, keda hüütakse Kuradiks ja Saatanaks, kes eksitab kogu ilmamaad - ta heideti maa peale ja tema inglid heideti koos temaga.
10Ja ma kuulsin suurt häält taevast hüüdvat:
"Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl.
11Nemad on ta ära võitnud Talle vere läbi ning oma tunnistuse sõna läbi ega ole oma elu armastanud surmani.
12Seepärast rõõmustage, taevad, ning teie, kes neis viibite! Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks." 13Kui lohe nägi, et ta oli heidetud maa peale, siis ta kiusas taga naist, kes oli toonud ilmale poeglapse.
14Aga naisele anti kaks suure kotka tiiba, et ta lendaks kõrbesse paika, kus teda toidetakse üks aeg ja kaks aega ja pool aega, eemal mao palge eest.
15Ja madu purskas oma suust naisele järele vett otsekui jõe, et teda jõevooluga ära uhtuda.
16Maa aitas naist, avades oma suu ning neelates ära jõe, mille lohe purskas välja oma suust.
17Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus.
18Ja ta jäi seisma mere liivale.
Prantsuse maadeuurija Louis Bougainville nimetas Vanuatut “Küklaadideks”, meenutades rühma Kreeka saari, mille hulka kuulus Johannese vangistusesaarest Patmosest läänes asuv Delose saar, kus sündis legendaarne Apollon kui tema ema põgenes lohemao Pythoni eest, kes püüdis tappa ema vastsündinud poega. Kuid Apollon elas, et tappa lohemadu. Iidsetes mütoloogiates Kreekast Vanuatuni elust-suuremad tegelaskujud kujutavad kosmilist võitlust hea ja kurja vahel, saagad, mis on sündinud ühisest inimlootusest, et valgus võidab lõpuks pimeduse. Apolloni lugu, hästi tuttav Johannese lugejatele, oli kujutluste rikas allikas. Rooma imperaatorid, kaasa arvatud Nero, olid juba kohandanud seda legendi, kujutades endid uue kuldse ajastu jumalike valitsejatena. Siin sobis iroonia täpselt ühte Johannese põhiteemasse - võhiklik ja Jumalat eitav poliitilise ja majandusliku võimu väärkasutamine, mis on tänapäeval sama valdav kui Johannese päevil.
Johannes kujundab ümber vana müüdi, kuid see on ilmutus, mitte müüt, keeruline ja mitmekihiline, mis kujutab tulevikku minevikus ja minevikku tulevikus. Ühel tasemel on naine Maarja ning tema tagakiusatud poeg on Jeesus (salm 5; Laul 2:7-9). Siiski on naine ka Eeva ja Siion ning Kirik, samal ajal kui meie, tema järeltulijad, oleme need, keda ”suur tulipunane lohe” taga ajab (salmid 3, 17). Me tõlkisime seda kui “suur punane krokodill”, ohtlik elukas, kes on nii Saatan kui ka rohkem kui Saatan, liites ühte hirmsasse kujutluspilti kõik kurjuse väed, kõik jõud, mis seisavad vastu headusele ja Jumalale. Need jõud jäävad meie maailmas ajutiselt tegevaiks (salm 12), kuid Jumala perspektiivist vaadatuna, väljaspool aega, nagu meie seda kogeme, on nad juba löödud (Ef. 1:19-23). Miski, mida me suudame teha, ei saa teha Jeesuse võitu kurjuse üle ristil lõplikumaks või absoluutsemaks (Kol. 2:15; Heebr. 2:14), kuid me saame ja peame astuma vastu meie maailmas olevale kurjale selle kõigis avaldumisvormides.
Selle kommentaari autor: John Harris