Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 27:57-66
Jeesus maetakse kaljuhauda57Aga õhtu jõudes tuli rikas mees Arimaatiast, nimega Joosep, kes oli ka Jeesuse jünger.
58See läks Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu. Siis Pilaatus käskis selle anda.
59Ja Joosep võttis ihu, mässis selle puhtasse linasse
60ja pani oma uude kaljusse raiutud hauakambrisse, ning veeretanud haua ukse ette suure kivi, läks ära.
61Aga Maarja Magdaleena ja teine Maarja olid ka seal, nad istusid haua vastas.62Järgmisel päeval, see oli pühade valmistuspäevale järgnev hingamispäev, tulid ülempreestrid ja variserid Pilaatuse juurde kokku
63ja ütlesid: "Isand, meile tuleb meelde, et see eksitaja ütles, kui ta alles elas: "Mina ärkan kolme päeva pärast üles."
64Käsi nüüd hauda kolmanda päevani valve all pidada, et jüngrid ei tuleks ja teda ära ei varastaks ega ütleks rahvale, et ta on üles äratatud surnuist, sest nii oleks viimane pettus hullem kui esimene."
65Pilaatus lausus neile: "Siin on teile valvesalk. Minge ning pidage valvet, nii nagu oskate!"
66Nemad läksid ja võtsid haua valve alla ja koos valvesalgaga pitseerisid kivi.
Vaiksel laupäeval oleks nagu kogu maailm hinge kinni pidamas. See on ootamine ja valvelolek – Lunastaja ülestõusmise ime saab ilmsiks. Meie, kes me teame loo lõppu, võiksime püüda ette kujutada, mida tundsid Jeesuse õpilased sel päeval. Nad olid hirmul, vihased, lootusetud ja segaduses.
Joosep Arimaatiast tegi, mida võis – andis omaenese uue haua kasutamiseks (s 60). Ta oli olnud Suurkohtu liige ja Jeesuse toetaja, nüüd läks ta Pilaatuse juurde ja palus Jeesuse ihu enesele. Seega kriisile vaatamata oli kelleski veel julgust. Kui oleme omalt poolt kõik teinud, siis on vahel kasulik lihtsalt oodata. Naised, kes olid Issandat tema elu ajal aidanud, jätkasid ka nüüd tema eest hoolitsemist (s 55). Nagu naisi ootas hommikul ees üllatus, nii saame ka meie ikka ja jälle uuendatud ülestõusmise ootuses.