Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 22: 23-32
Ahastushüüd ja tänulaul23Ma tahan su nime kuulutada oma vendadele, keset kogudust ma tahan kiita sind.
24Teie, kes Issandat kardate, kiitke teda, kõik Jaakobi sugu, austage teda! Ja värisege tema ees, kõik Iisraeli sugu!
25Sest ta ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole.
26Sinu kohta käib mu kiituslaul suures koguduses, ma tasun oma tõotused nende ees, kes teda kardavad.
27Vaesed saavad süüa ning saavad kõhud täis; Issandat kiidavad, kes teda otsivad. Teie südamed elagu igavesti!
28Kõik maailma ääred tuletavad teda meelde ja pöörduvad tagasi Issanda juurde; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad.
29Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid.
30Kõik ilmamaa võimsad kummardagu tema ette; tema ette vajugu põlvili kõik, kes lähevad alla põrmu ja kelle hinge ta ei jäta ellu.
31Tulevane sugu teenib teda, Issandast jutustatakse tulevasele põlvele.
32Nad tulevad ja kuulutavad tema õigust, vastsündivale rahvale jutustades, et tema on seda teinud.
Mitmed 22. laulu salmid kuulutavad ette Jeesuse kannatusi (s1, 6-8, 14-18). Täna vaatame siiski laulu sellisena, nagu see kirjutati enne Jeesuse tulekut kellegi poolt, keda kiusati eluohtlikult taga. Olles füüsiliselt ja emotsionaalselt nõrk (s12-17), tunneb ta end Jumalast mahajäetuna (s1) ning väärtusetuna (s6). Siiski meenub talle ahastuse ja abituse hüüete vahel Jumala ustavus minevikus (s 3-5) ning tema enda suhe Jumalaga (s9,10). Hoides neid meenutusi elavalt peas, veenab ta Jumalat , et viimane vabastaks ta ülekaaluka vaenlase käest (s11-21). Ta usk suureneb järk-järgult, kui ta vaatab Jumala peale (s 19-24). Samal ajal hakkavad tema depressioon ja rusutus vähenema, kuni autor hakkab ülistama ja tunnistama (s22-25). Tema viimased mõtted viivad kõrgemale ja kaugemale tulevikku, mil “… Jeesuse nime ees nõtkub iga põlv…” (Fl 2:10).
Selle kommentaari autor: Doreen Smith