Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 3:7-19
Jumala rahva hingamisse pääsemisest7Seepärast on nõnda, nagu Püha Vaim ütleb: „Täna, kui teie tema häält kuulete,
8ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal, kiusatusepäeval kõrbes,
9kus teie esiisad kiusasid mind proovile pannes, kuigi nad olid minu tegusid näinud nelikümmend aastat.
10Seepärast tõusis mu viha selle sugupõlve vastu ja ma ütlesin: Nad aina eksivad oma südames, aga minu teid nad ei ole ära tundnud.
11Nii ma vandusin oma vihas: Nad ei saa minu hingamisse!”
12Vaadake, vennad, kas ehk kellelgi teie seast ei ole kuri süda, mis uskmatuses ära taganeb elavast Jumalast!
13Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!
14Me oleme ju saanud Kristuse osalisteks, kui me vaid lõpuni kinni peame sellest, mis meil alguses oli.
15Selles ütlemises: „Täna, kui teie tema häält kuulete, ärge tehke oma südant kõvaks nagu nurina ajal” -
16kes siis olid need kuuljad, kes nurisesid? Eks ju kõik need, kes olid Egiptusest välja läinud Moosese juhtimisel?
17Aga kelle peale ta viha tõusis neljakümneks aastaks? Eks nende peale, kes patustasid, kelle kehad langesid kõrbes surnuna?
18Aga kellele ta siis vandus, et nemad ei saa tema hingamisse, kui mitte neile, kes olid sõnakuulmatud?
19Nii me näeme, et nad ei võinud sisse pääseda oma uskmatuse pärast.
Tahtmine alla anda võib tulla mistahes pikemal rännakul. Ka heebrealaste kirja adressaatide teekond oli muutunud palju pikemaks kui keegi oodata oli osanud. On üsna tõenäoline, et see kiri kirjutati umbes 40 aastat peale Jeesuse surma ning ülestõusmist. Seega - oli vahetunud juba terve põlvkond, aga Jeesus ei olnud ikka veel tagasi tulnud! Nii näeb kirja autor selget paralleeli endi ja kõrbes, Moosese juhtimisel rännanud Iisraeli rahva vahel ja see viib tema mõtted Psalm 95 juurde.
Probleemid algavad ikka südamest (s 12), aga enamasti ei ole see äkiline või ootamatu muutus. Uskmatus ja Jumalast eemaldumine on need protsessid, mille tulemusel muutub inimese süda kõvaks (s 8,13). Mõned hoiakud on sedavõrd petlikud, et me ei pane enda sees toimuvaid protsesse ja arenguid isegi tähele. Aga kui nendega ei tegeleta, viivad need viimselt vastuhakkamiseni (s 8,15).
Ainuke viis oma südant kaitsta on elada pidevalt Jumala “tänases päevas, praeguses hetkes”. Ja kui me sel viisil elades pidevalt kuuletume Püha Vaimu “vaiksele häälele” , muutub meie süda pehmemaks, aga samas ka palju vastuvõtlikumaks. Iga kord aga, kui paneme sellele häälele vastu või ei kuuletu sellele juhtimisele, muutub meie süda kõvemaks.
Selle kommentaari autor: Steve Silvester