Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 23:47-56
Jeesus sureb ristil47Aga juhtunut nähes andis väeülem Jumalale au, öeldes: „See inimene oli tõesti õige!”
48Ja kogu rahvahulk, kes oli tulnud seda pealt vaatama, lõi sündivat nähes endale vastu rindu ja pöördus tagasi.
49Aga kõik, kes Jeesust tundsid, olid jäänud seisma eemale, samuti naised, kes olid käinud temaga kaasas Galileamaalt alates, ja nad nägid seda.
Jeesus maetakse kaljuhauda50Ja vaata, Juuda linnast Arimaatiast pärit Joosepi-nimeline Suurkohtu nõunik, kes oli hea ja õiglane mees,
51kes ei olnud leppinud nende otsuse ega teoga ja kes ootas Jumala riiki,
52läks Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu.
53Ja ta võttis selle maha, mähkis linasse ja asetas kaljusse raiutud hauda, kuhu polnud veel mitte kedagi maetud.
54Ja see oli pühade valmistumispäev, ning hingamispäev oli algamas.
55Aga naised, kes olid Jeesusega koos tulnud Galileast, läksid kaasa ja vaatasid hauakambrit ja seda, kuidas tema ihu sinna pandi.
56Siis nad pöördusid tagasi ning panid valmis lõhnarohte ja mürri. Ja hingamispäeval puhkasid nad käsu järgi.
Suure reede ja Ülestõusmispüha vahele jääv laupäev paneb mind mõnikord tundma nagu oleksin tardunud. Eelmist päeva, mil meenutasime Jeesuse ristisurma varjutas kurbus; homme tähistame rõõmsalt tühja hauda - aga tänane päev tundub kuidagi tardunud. Ja mõnes mõttes peegeldab selline tunne reaalsust, milles pidevalt elame - seda olemist: “Juba nüüd - mitte veel” pingekaarel, nagu on tabavalt kirjeldanud John Stott. Meie oleme need, kellel jaoks on kaalukad Kristuse mõlemad tulemised… ja kombinatsioon “juba praegu” ning “mitte veel” vahel, on pilt jumalariigist mis on juba toimimias, aga mitte veel täies väelisuses.
Loetud piiblitekst kirjeldab mis juhtus koheselt peale Jeesuse surma. Arvestades seda, et meie teame, mis edasi sai, võib kergesti juhtuda, et me ei oska vääriliselt hinnata neid tekstis olevaid pealtnägijate tunnistusi: Jumalat kiitev väepealik; rahvas, kes lahkub hukkamispaigalt; ustavad naised, kes jälgivad eemalt kuhu Jeesuse ihu pannakse. Need pealtnägijate tunnistused lisavad evangeeliumi sõnumile ja Jeesuse järgijate ebatavalisele veendumusele usutavust. “ See, et Pühkirja tunnistus on pitseeritud paljude tunnistajate verega, ei ole mingi mõõdukas heakskiit, eriti kui mõtleme sellele, et nad surid andes tunnistust oma usust.” *
Taolise vaheperioodi kangelaseks on Joosep Arimaatiast. Kuigi ta kuulus sellesse inimgruppi, kes mõistis Jeesuse surma, kirjeldab Luukas teda kui “head ja õiglast mees, kes ei olnud leppinud nende otsuse ega teoga ja kes ootas Jumala riiki” (S 50-51). Ja see meenutab meile, et ei maksa kõrvale panna isegi neid, kes tunduvad olevat evangeeliumi sõnumi suhtes vastupanijad: Jumal võib toimida nähtamatul viisil. Mida teeb Joosep selles vaimuliku tardumuse perioodis? Ta tegutseb. Ta peab läbirääkimisi Pilaatusega, mähib Jeesuse ihu surilinasse ning korraldab kohased matused Päästjale. Vaimsest tardumusest välja saamise saladus on teha esimene samm.
* Calvin, Institutes of the Christian Religion, 1559, trans FL Battles, 1960
Selle kommentaari autor: Whitney Kuniholm