Loe läbi alltoodud kirjakoht: 2Ms 17:1-16
Vesi kaljust1Ja kogu Iisraeli laste kogudus läks liikvele Siini kõrbest, peatuspaigast teise Issanda käsu järgi; ja nad lõid leeri üles Refidimi, aga seal ei olnud rahval vett juua.
2Siis rahvas riidles Moosesega ja ütles: „Andke meile vett juua!” Aga Mooses vastas neile: „Miks te riidlete minuga? Miks te kiusate Issandat?”
3Ent rahval oli veejanu ja rahvas nurises Moosese vastu ning ütles: „Mispärast sa tõid meid Egiptusest siia, mind ja minu lapsi ning mu karja janusse surema?”
4Siis Mooses hüüdis Issanda poole, öeldes: „Mis ma pean selle rahvaga tegema? Vähe puudub, et nad viskavad mind kividega surnuks!”
5Ja Issand ütles Moosesele: „Mine edasi rahva ees ja võta enesega mõningad Iisraeli vanemaist! Võta kätte oma kepp, millega sa lõid Niiluse jõge, ja mine!
6Vaata, mina seisan seal su ees Hoorebi kaljul. Löö kaljut, siis tuleb sellest vesi välja ja rahvas saab juua!” Ja Mooses tegi nõnda Iisraeli vanemate nähes.
7Ja ta pani sellele paigale nimeks Massa ja Meriba, Iisraeli laste riiu pärast, ja et nad olid Issandat kiusanud, öeldes: „Ons Issand meie keskel või ei ole?”
Sõda amalekkidega8Siis tulid amalekid ja sõdisid Iisraeli vastu Refidimis.
9Ja Mooses ütles Joosuale: „Vali meile mehi ja mine sõdi homme amalekkide vastu! Mina seisan kõrgendiku tipus, Jumala kepp käes.”
10Ja Joosua tegi, nagu Mooses temale ütles, ning sõdis amalekkide vastu; ja Mooses, Aaron ja Huur läksid kõrgendiku tippu.
11Ja sündis, et niikaua kui Mooses hoidis oma käe ülal, oli Iisrael võidukas, aga kui ta laskis oma käe vajuda, oli Amalek võidukas.
12Aga kui Moosese käed väsisid, siis nad võtsid kivi, asetasid selle temale alla ja ta istus selle peale ning Aaron ja Huur toetasid tema käsi, üks siitpoolt ja teine sealtpoolt; siis ta käed seisid kindlalt kuni päikeseloojakuni.
13Ja Joosua võitis mõõgateraga Amaleki ning tema rahva.
14Ja Issand ütles Moosesele: „Kirjuta see meenutuseks raamatusse ja pane Joosuale kõrva taha, et ma pühin Amaleki mälestuse taeva alt sootuks!”
15Siis Mooses ehitas altari ning pani sellele nimeks „Minu lipp Issand”.
16Ja ta ütles: „Et käsi on olnud Issanda trooni poole, on Issandal sõda Amaleki vastu põlvest põlve!”
Iisraeli rahvas tegi nagu Jumal ütles (s 1), kuid jõudes paika, kus puudus vesi hakkasid nad nurisema ja kahtlema. “„Ons Issand meie keskel või ei ole?”, küsisid nad (s 7). Nende mässamine jõuab punkti, kus Mooses hakkab kartma, et varsti visatakse ta kividega surnuks (s 4) ning rahvas ise on veendunud, et Egiptuses oli neil igal juhul parem (s 3). Inimesed on läbi aegade hakanud Jumala ligiolemises kahtlema palju lihtsamate olukordade sunnil, kui on kõrbes ilma veeta olemine. Aga Jumal oli tõesti Iisraeli keskel ning andis neile imelise väljapääsu janu kustutamiseks, kuigi selleks oli vaja et Mooses kepiga kaljut lööks (s 6). Sageli on inimesed liigagi kergelt valmis kahtlema Jumala ustavuses ja ligiolekus.
Sellega rahva probleemid ei lõpe. Järgmiseks ründavad neid amalekid. Taas toimib Jumal Moosese kaudu, kellel on vaja hoida ülal oma käsi ja keppi läbi terve lahingu kuni Iisrael võidab (s 9-11). On tunne, et Mooses isegi ei tulnud selle peale, et ta käsivarred võivad ära väsida (võibolla lootis ta, et saab ime läbi tugevust juurde), sest 9.salmis ta seda seika ei maini. Sündmuste arenedes tuleb Aaronil ja Huuril seista kummalgi pool Moosest selleks, et hoida tema käsi üleval. Joosua ning tema poolt valitud armee aga võitleb kogu jõudu ja oskusi mängu pannes sel ajal all ning võidab viimaks. Taas saame öelda, et Jumal on oma rahva keskel ning Mooses ehitab Jumalale tänuks altari.
Võime imestada, et kui lahigu tulemus sõltus sellest, kuidas Mooses oma keppi ülal hoida suutis, siis kas Joosua oma sõjaväega oleks üldse pidanud võitlusse astuma? Jumal oma tarkuses toimib enamasti kasutades inimesi, sageli aga ka terveid kogukondi (siinkohal võiks mõelda ka kogudusele). Ja näeme, et igaühel oli roll mida täita: juhil; siis neil kahel, kes juhti toetasid, armee kindralil ning tervel armeel.
Selle kommentaari autor: Julie Woods