Sageli elavad poliitikud hirmus ajakirjanike ja meediategelaste ees, kellede mõjuvõim võib olla piisav nende kukutamiseks. Ka kristlikud juhid kogevad järjest rohkem, kui palju kahju nende teenimistööle võivad teha pahasoovlikud internetiartiklikd. Tänane psalm väljendab sellise inimese valu, kes kogeb, et on õela laimu ning verbaalse surve tõttu kokku kukkumas (s 4,5).

Samas aga, on see ka sellise inimese laul, kes tunneb ellujäämise saladust. Laul alustab oma hinge vaigistamisega Jumala ees (s 2). “Puhkamine” - on toimuva väljendamiseks ilmselt liiga üldine sõna, “vaikus” või “vait olemine”, mida kasutatakse mõnedes tõlgetes on aga liiga passiivne. Pigem mõtleb laulja siin suure, tugeva ja kindla kalju tähenduses - sellise, mille taha saab varjuda vaenlase rünnaku ja relvade eest. Kalju, milles leidub nii koopaid kui muid peidupaiku, selline, mis võiks olla kindluse vundamendiks. Laulja mõte peatub sellistel piltidel, kui ta kinnitab, et ainult Jumal on tema turvapaik.

Seejärel aga teeb ta usaldusotsuse ja kuulutuse - ta otsustab, et selle kalju pealt, ei saa keegi teda kõigutada. Ja alles seejärel valab ta välja oma südame ahastuse (s 4,5). Salmis 9 aga õhutab ta meid kõiki järgima enda eeskuju.

Edasistes salmides (s 10) leiame 2 heebrea keelele iseloomulikku väljendit.  Laulja eesmärk ei ole vastandada “tavalisi inimesi” (eesti k “inimlapsed”) ja tähtsaid inimesi (“mehepojad”), vaid mõlemad koos annavad pildi inimesest üldiselt. Ning näeme, et vaenlased, kes olid nii tugevad, et võisid maha lõhkuda müüri (s 4), osutuvad tegelikult hapramaks kui tuuleõhk. Meie tõelisteks vaenlasteks aga on uhkus ja ahnus inimese südames (s 11). Salmis 12 olevad väljendid “kord”, ja “kaks korda”, on viis rõhutada seda mida öeldakse (vrdl nt Õp 30:29-31). Kalju, millele saame toetuda, on tõesti kindel ja tugev, ning me saame näha, et ka õiglane (s 13).