Eelnevates tesktides selgitas Paulus oma kirja põhjust. Nüüd esitab ta argumendid oma seisukoha kinnituseks. Tema meelest ei arutle Galaatia kristlased loogiliselt, vaid on segadusse aetud. Selguse saamiseks peaksid nad meenutama oma esimest kogemust Kristusega (Gl 3:1-5), kus nad usu varal võtsid vastu päästeõnumi. Ja kui nende teekond Kristusega algas usu varal, siis peaks see usu toel ka jätkuma.

Peatükid 3 ja 4 on Pauluse “tõendused”. Need toetavad tema peamõtet selle kohta, et õigeksmõistmine sõltub eelkõige Iisraeli Messiast Jeesusest, mitte niivõrd Iisraeli vanast käsusseadusest (Gl 2:16). Esimene “tõendus” keskendub kolmele olulisele sõnale: Aabraham, õnnistus ja Püha Vaim.

Aabraham oli juudi rahva esiisa, kelle Jumal kutsus väljarändama usus, tehes ta otsekui majakaks järeltulevatele põlvedele. Aabraham oli seega juureks peamisele väitele, et õigeks saamine Jumala ees tuleb usu kaudu (s 6, tsiteerib 1Ms 15:6). Usuteekonna alustamine tähendab Aabrahami jälgedes käimist. 

Usk Jeesusesse - “ususõnumi kuulamine” (s 2,5)- on osa Aabrahami pärandist, ning paganad saavad seda teha samamoodi kui juudid, sest õnnistus, mille Jumal Aabrahamile andis oli algusest peale määratud levima (s 8, viitega 1Ms 12:3 ja 1Ms 18:18). Mitte iial polnud geenid ja põlvnemised mõeldud jäädavaks piiriks Jumala armu ümber. Jeesuses ilmneb Jumala eesmärk ulatuda nii kaugele kui võimalik. Tõotus on nüüd muudetud võimaluseks. Paganaid õnnistatakse ja seda usu baasil (s 14).

Õnnistuse tähiseks on Püha Vaim, kes hea sõnumi kuulutamise kaudu tuleb ja täidab (s 2,5) igast rassist inimesi, kes usuvad (s 14). Käsuseadus ei toonud kaasa kõike, mida Iisrael oli lootnud, ometi toob Püha Vaim õnnistuse ja Aabrahami lapse nimetuse (seisuse) ka paganakristlastele (s 7). Pane tähele, et Paulus räägib “Vaimus alustamisest” (s 3). Ära siis iial arva, et Jumala Püha Vaimu antakse vaid kogenud kristlastele.  Jumal ei tee inimestel vahet ning iga kristlane saab ja võib võimsalt kogeda Jumala Vaimu puudutust enda elus.