Loe läbi alltoodud kirjakoht: Ilm 16:1-21
Nägemus seitsmest raevukausist ja seitsmest nuhtlusest1Ma kuulsin valju häält templist hüüdvat seitsmele inglile: „Minge ja valage Jumala raevu seitse kaussi välja ilmamaa peale!”
2Esimene läks ning valas oma kausi välja maa peale, ning kurje ja tigedaid paiseid lõi inimeste külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.
3Teine valas oma kausi välja merre, ning see sai otsekui surnu vereks ning iga elus hing meres suri.
4Kolmas valas oma kausi välja jõgedesse ja veeallikaisse ning need muutusid vereks.
5Ja ma kuulsin vete inglit hüüdvat: „Õige oled sina, kes oled ja kes olid ja kes tuled, sina Püha, et sa nõnda oled kohut mõistnud,
6sest nemad on valanud pühade ja prohvetite verd ning verd oled sina andnud neile juua. Nad on seda väärt.”
7Ja ma kuulsin altarit ütlevat: „Jah, Issand Jumal, Kõigeväeline, tõelised ja õiged on sinu kohtumõistmised!”
8Neljas valas oma kausi välja päikese peale, ning temale anti kõrvetada inimesi tulega.
9Ja suur kuumus kõrvetas inimesi ning inimesed teotasid Jumala nime, kellel on meelevald nende nuhtluste üle, ega parandanud meelt, et teda ülistada.
10Viies valas oma kausi välja metsalise trooni peale, ning tema kuningriik mattus pimedusse ning nad närisid oma keelt valu pärast
11ning teotasid taeva Jumalat oma valude ja paisete pärast, ega parandanud meelt oma tegudest.
12Kuues valas oma kausi välja suure Eufrati jõe peale, ning selle vesi kuivas ära, et tee oleks valmis kuningatele päevatõusu poolt.
13Ja ma nägin, et lohe suust ja metsalise suust ja valeprohveti suust tuli välja kolm rüvedat vaimu otsekui konnad.
14Need ongi need tunnustähti tegevad kurjad vaimud, kes tulevad kogu ilmamaa kuningate juurde neid koguma sõtta Kõigeväelise Jumala suureks päevaks.
15Ennäe, ma tulen kui varas! Õnnis on see, kes valvab ning hoiab oma rõivaid, et ta ei käiks alasti ja et ei nähtaks tema häbi!
16Ja ta kogus nad kokku paika, mida heebrea keeles hüütakse Harmagedoon.
17Seitsmes valas oma kausi välja õhku, ning vali hääl kostis templi seest troonilt: „See on sündinud!”
18Ja sündis välke ja hääli ja kõuemürinaid ning suur maavärin, millist ei ole olnud sellest ajast, kui inimesed on elanud maa peal. See oli määratu suur maavärin.
19Ja suur linn jagunes kolmeks osaks ning paganate linnad varisesid kokku. Ja suurt Paabelit tuletati meelde Jumala ees, et Jumal annaks temale oma raevuviina karika.
20Kõik saared põgenesid ning mägesid ei leidunud enam.
21Ja suuri raheteri, talendiraskusi, sadas taevast alla inimeste peale, ning inimesed teotasid Jumalat rahenuhtluse pärast, sest see nuhtlus oli väga suur.
Seitse vihaanumat on valmis ja viimased nuhtlused algavad. Väljavalatuna toovad need ülemaailmse hävituse: looduse, inimeste, vaimse maailma (s 17, Ef 2:2) ja ka saatana enda (s 10) hävingu. Miski ei pääse. Lõpule lähenedes valatakse Jumala kohtumõistmised välja kõikide jumalatute struktuuride üle - poliitiliste, majanduslike ja religioossete üle, mis panevad vastu Jumala valitsusele. Siis on Jumala kohtumõistmine lõppenud, alatiseks. Meeleparanduse võimalust ei ole enam. Neid, kes kummardasid metsalist, karistatakse, sest nad ei kasutanud neile pakutud armu.
Seda kohtuotsust on kuulutatud juba pikalt, kuid nüüd algab selle väljavalamine Paabeli peale. Tänane peatükk annab sellest ülevaate; järgmised kaks peatükki räägivad läbi teiste kujundite Paabeli langemisest. Siin tuleks mõelda mitte niivõd inimeste kui süsteemide peale. Jumal kasutab kogu loodut, et hävitada impeerium, mis arvas, et valitseb kõige üle. “Märk” (Ilm 13:16) muutub mädapaiseks. Märtrite valatud veri saastab mere. Joogivesi muutub samuti vereks. Kogu Jumala kohtumõistmist iseloomustab seaduspärasus, et inimesed lõikavad, mida on külvanud.
Kogu ökosüsteem hävib, vana maa ja taevas teevad ruumi Jumala uuele loodule.
Viienda vihakausiga saabub Paabeli ajaloo viimane peatükk. Sellest ei jää enam midagi järele - kõik tuled kustutatakse. Aastal 68. pKr sündinud kaos näitas juba kord, et miski pole vallutamatu.
Kuuenda kausi väljavalamisel näeme kõiki maailma kuningaid, kes saatanliku kolmainsuse juhtimisel kogunevad viimaseks heitluseks. Nad on pimestatud lohe, metsalise ja valeprohveti valedest ning kogunevad viimseks võitluseks hea ja kurja vahel. See on Harmagedoon, viimane lahing, kust Kristus väljub võidukana (Ilm 19:19-20). Kuigi Harmagedoon on kütkesktanud paljude kujutluse, ei peaks seda siduma reaalse geograafilise kohaga, vaid pigem vaatama kui metafoori. See on paik kus on peetud palju lahinguid, aga viimne lahing tähendab, et selle lõppedes ei saa enam ükski maapealne kuningriik asendada Paabelit. Kõik teised, samamoodi kurjust täis rahvad, peavad osa saama sellest hävitusest. Ühel päeval langeb see viimane Jumalale vastupanev impeerium; ja siis, äkitselt tuleb Kristus tagasi “nagu varas öösel” (2Pt 3:10).
Aga kas inimesed siis parandavad meelt? Mitte raasugi. Tõega silmitsi asetatuina, isegi valus ja vaevas, valivad nad ikkagi vale ning neavad Jumalat (s 11,12). Kui inimesel on tekkinud harjumus vastu panna igasugusele headusele, siis tähendab see, et viimselt kaotab ta üldse võime headust vastu võtta.
Keset seda suurt lahingut, on siin ka sõnum kogudusele, ja see on hoiatuse sõnum: püsige ärkvel (s 15) ning rahulikuna, sest kõiges toimuvas - selles suures kriisis ning rahvaste kokkupõrkes - peate teie nägema Jumala tegutsevat kätt. Inimesed on püüdnud nende salmide põhjal tulevikku ennustada, kuid ei ole meie asi tegeleda vaimuliku ulmega. Me teame oma ülesannet selles maailmas - hoida end ärkvel ning olla tunnistajaiks nii kaua kui see võimalik on.
Selle kommentaari autor: APÜ