Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 8:1-11
Jeesus ja abielurikkuja naine1Aga Jeesus läks Õlimäele.
2Kuid koidu ajal tuli ta tagasi pühakotta ning kogu rahvas tuli tema juurde ning ta istus ja õpetas neid.
3Aga kirjatundjad ja variserid tõid abielurikkumiselt tabatud naise, panid ta keskele seisma
4ja ütlesid Jeesusele: „Õpetaja, see naine tabati abielurikkumiselt.
5Mooses on Seaduses käskinud niisugused kividega surnuks visata. Mida nüüd sina ütled?”
6Aga seda nad ütlesid teda proovile pannes, et nad saaksid teda süüdistada. Jeesus kummardus ja kirjutas sõrmega maa peale.
7Aga kui nad küsides peale käisid, ajas Jeesus enese sirgu ja ütles neile: „Kes teie seast ei ole pattu teinud, visaku teda esimesena kiviga!”
8Ja ta kummardus jälle ja kirjutas maa peale.
9Ja seda kuuldes lahkusid nad üksteise järel, vanematest alates, jäid üksnes tema ja keskel seisev naine.
10Jeesus ajas enese sirgu ja ütles talle: „Naine, kus nad on? Kas keegi ei ole sind surma mõistnud?”
11Tema ütles: „Ei keegi, Issand!” Aga Jeesus ütles: „Ega minagi mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!”]
Tänane jutustus jätkab üleüldist teemat evangeeliumites, mis käsitleb juutide ülemate poolt algatatud kestvat kohtuprotsessi Jeesuse üle. Tuues abielurikkuja naise avalikult Jeesuse ette (s 3), loovad kirjatundjad ja variserid “avaliku kohtusaali stseeni", kus süüpingis ei ole mitte naine vaid hoopis Jeesus.
Nende küsimusel, milline otsus tuleks naise karistamise suhtes langetada (s 4,5), puudub tegelik seos põhjendatud murega: teostada Jumalikku õiglust. Pigem on see kavalalt planeeritud käik, eesmärgiga ahvatleda Jeesus kuulutama pattude andeksandmist, ja seeläbi Ta ise hukka mõista, kui Moosese seaduse rikkuja.
Jeesuse kriitikud aimasid, et Ta ei ole eriti innukas naist kividega surnuks viskama, kuid naise vabastamise nõue oleks läinud vastuollu Moosese seadusega, mis nõudis abielurikkuja surma. On huvitav, et Jeesuse ette toodi ainult naine. Abielurikkumiseks on vaja kahte inimest, ning Moosese seadus sätestas selgelt, et mõlemad osapooled peavad saama võrdselt karistatud. Kui naine tõesti tabati otse teolt, siis oli teada ka osalenud mehe isik - ometi ei tooda teda kohtumõistmiseks Jeesuse ette.
Keeldudes nendega vaidlemast, ning isegi katkestamast sõrmega liivale kirjutamist, annab Jeesus selge signaali, et Ta ei kavatse silmakirjalikkusega kaasa mängida. Tema väljakutse, et need kes on patuta, visaku esimene kivi, mitte ainult ei vaigista süüdistajaid vaid vabastab ka naise. Samas kajab läbi ajastute siit meie kõikide süü. Keegi meist pole patust vaba, ometi on sellest hoolimata välja elatud määratul hulgal raevu teiste pattude suhtes läbi ajaloo!
On ääretult irooniline, et Jeesus vastab viisil, mis kuidagi ei õõnesta Moosese seadust, vaid paneb hoopis oma süüdistajaid olukorda, kus nad on avalikult sunnitud tunnistama, et nemadki on hukkamõistetud patused ja väärivad abielu rikkunud naise saatust! Variseride ning käsuõpetajate erapoolikus sai ilmseks kõikidele.
See totaalselt hämmastav vastulöök meenutab Saalomoni tarkust (1Kn 3:16-28). Nende jaoks, kel on kõrvad kuulda, on Jeesuse vastus märk kuninglikust tarkusest, mida Iisraeli Messialt võikski oodata.
Naisega üksi jäänud, loobub Jeesus oma eesõigusest visata esimene kivi. Selle asemel heidab Ta naisele hoopis andestuse päästerõnga (s 10, 11). Ta saab seda teha, mitte sellepärast, et naise patt poleks oluline, vaid teadmises, et peagi võtab Ta enda peale surma, millest oli naise just päästnud.
Loetud lugu esitab väljakutse meie elus olevale silmakirjalikkusele. Näiteks võime hukka mõista tagarääkimise, kuid siis avastame, et teeme seda ise. Aga sellel, kui vabastame kellegi süüst, on kindel seos Jumala andeksandmisega. Pakkudes kellelegi halastust, tõstame esile Jumala armu toimimise inimeses Jeesuse läbi. Ja kui õiglane Kristus kostab meie eest öeldes: “ka mina ei mõista teda hukka” - siis on Ta meie ellu öelnud kõige vabastavama lause maailmas.
Selle kommentaari autor: APÜ