Meile meeldib kuulda lugusid, kus kristlased on võidukalt kannatustest läbi tulnud. Nende hine “pime öö” ei saanud neist võitu, vaid viis nad veel ligemale valgusele, rõõmule ja lootusele Kristuses. Taolised tunnistused vastupidamisest lootuses ning rõõmust keset valu täidavad meid lootusega ja julgustavad isiklikul usuteekonnal.

Mõnikord aga tajume neis lugudes manitsust, kui nende taustal märkame veel teravamalt oma hirmu võimalike kannatuste ees. Katsumustes rõõmustamine ei ole kuidagi loomuomane. Ja Jaakobus  ka ei soovita meil siin kannatusi nautida, vaid pigem rõõmustada selle üle, mida Jumal nende läbi meis ja meie kaudu teha võib. 

Olles silmitsi haiguse, leina, vastutöö ja muude väljakutsetega, tuleb meil valida - otsustada, et toetume täielikult Jumala abile ning et Tema ei vea meid iialgi alt. 

Jumal tõotab katsumustes kinkida meile abiks tarkuse (s 5). Ka rõõm (s 2)- küpsest usust ja täielikust rahuldusest Jumalas on üks õnnistusi mida kogevad need, kes on vastu pidanud. Meie päralt on imelised tõotused!

Jaakobus kõrvutab ülalmainitud tõe oma kirjas uhkuse tundmisega maise rikkuse üle. See on ka läbi aegade olnud üks kristlaste suurimaid kiusatusi. Rikkus võib anda maise turvatunde, eneskindluse ja staatuse, kuid apostel Paulus kinnitab meile, et tegelikult on see otsekui prügi, võrreldamatu Kristuses  peituvate igaveste rikkustega (Fl 3:8). 

Toetumine maisele jõukusele muudab inimese kahepalgeliseks ja kahtlejaks. See võib viidata, et me tegelikult ei usu, et Jumal mõistab meie vajadusi või siis anna meile asju, mis on tõeliselt väärtuslikud. Kui asi on nii, siis me ka ei palu Jumalalt raskes olukorras tarkust ega abi, või teeme seda pooliku südamega, sest me ei usalda Teda! Pigem usaldame omaenda mõistust ja arusaamist. Siis võime arvata, et ongi õige, et oleme terved, jõukad ja turvatud, kuid meie garantii ja kogu väärtus on kinnitatud sellesse, mis ei kesta - mis möödub ja saab otsa.