Paljud meist võitlevad tundega, et Jumal on meid hüljanud. Kõik, mida oleme teadnud Jumala armastusest võib varjude orus korraga hajuda. Nutulaulude autor kaebab: “Mina olen mees, kes nägi viletsust tema nuhtluse nuudi all. Ta ajas mind ja pani mind käima pimeduses, mitte valguses. (Nl 3:1-2). Ja ometi - just keset suurt viletsust tuleb meil meelde tuletada Jumala iseloomu kirgast headust. “See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued - sinu ustavus on suur!” (Nl 3: 22-23).

Jaakobus julgustab meid usaldama oma tunnete asemel seda, mida teame Jumala kohta tõese olevat. Jumal ON hea ning ka kõigi heade andide Andja (s 17). Jumal on Valgus - ja Tema valgusesse jäädes me ei komista (s 17). Jumala südames on meid õnnistada ning see ei muutu ka siis kui oleme võitlustes: pigem saab meile just siis osaks eriline, tõotusel põhinev õnnistus (s 12). Katsumused võivad proovile panna meie usu, kuid samas viivad nad meid ligemale päevale, mil kõik, mida Jumal on tõotanud, realiseerub täielikult. NIi peame neist tõdedest lihtsalt kinni hoidma- ka siis kui tunneme, et oleme kõiges alla jäänud, sest Jumal tahab tõesti pöörata kõik nende heaks, kes Teda armastavad (Rm 8:28).

Jaakobus aga hoiatab tagajärgede eest neid, kes jätkuvalt seavad kahtluse alla Jumala headuse: need inimesed komistavad pimeduses, ega leia eluteed. Hüljates Jumala usaldamise, kaotame tõese perspektiivi nii kannatuse, patu kui ka kiusatuste suhtes. Inimene võib hakata lausa uskuma, et Jumal on süüdi tema probleemides ning õigustada oma pattu väites, et Jumal juhtis ta sellesse. Need on valed, mis pärinevad Valede isalt (Jh 8:44), mitte aga “valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust” (s 17).