Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jk 1:19-27
Sõna õigest kuulamisest19Teadke seda, mu armsad vennad! Iga inimene olgu aga kärmas kuulama, pikaldane rääkima, pikaldane vihastama.
20Sest mehe viha ei soeta õigust Jumala ees.
21Seepärast pange maha kõik rüvedus ja rohke kurjus ning võtke tasaduses vastu sõna, mis teisse on istutatud ja suudab päästa teie hinge.
22Aga olge sõna tegijad ja mitte üksnes kuuljad, pettes iseendid.
23Sest kui keegi sõna kuuleb, aga selle järgi ei tee, siis ta sarnaneb mehega, kes vaatleb oma ihulikku palet peeglist.
24Ta vaatles ennast, läks minema ja unustas varsti, missugune ta oli.
25Kes on aga kummargil vaadanud vabaduse täiuslikku seadusse ja sellesse ka jääb, ei ole unustav kuulja, vaid tegude tegija - see on õnnis oma tegemises.
26Kui keegi arvab end Jumalat teenivat, oma keelt aga ei ohjelda, siis ta petab oma südant. Selline jumalateenistus on tühine.
27Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses ja hoida iseennast maailma poolt määrimata.
Nende inimeste seas, kellele Jaakobus kirjutas, võis olla tõsiseid konflikte (Jk 4:1,2). Kogu Jaakobuse kiri käsitlebki inimestevahelisi suhteid.Alati peaks alustama kuulama õppimisest. Enamik meist on teinud rutakaid otsuseid teiste inimeste kohta, ilma et oleksime ära kuulanud kogu lugu või teist poolt (1Ms 39:19 -20). On ka hämmastav kui kiiresti võime teha ennatlikke järeldusi ning kui sageli eelistame pigem rääkida kui kuulata.
Jumala sõna on parim peegel meie südamele. Meid on kutsutud usaldama Jumalat kogu oma südamest ning mitte toetuma omaenese arusaamisele (Õp 3:5). Kui keeldume seda usku oma igapäevaelus aktiveerimast, siis hakkame enese vaatlemise asemel toetuma enese õigustamisele.
See, mis meie südant täidab, voolab edasi ka meie argiellu ja suhetesse (Mt 15:18-19).
Jaakobus toob siinkohal näiteks inimese ebaõiglase viha, kui vilja südame suhtumisest, mis Jumala ees ei ole rahu leidnud. Taoline viha võib ajada meid raevu teiste eksimuste (näiteks liberaalse eluviisi, ebapuhaste mõtete vm) suhtes, aga jätab adresseerimata andestamatuse ja uhke isekuse meie enda südames.
Jumala sõna toob taolised patud nagu viha, silmakirjalikkus ja tagarääkimine, valguse kätte, meie ülesanne on olla valmis neist vabanema. Kui keeldume seda tegemast, on meie usk silmakirjalik ja väärtusetu.
Alandlik ja Jumala sõnale alistatud süda on aga kiire kuulama, sest igatseb kuulda, mis on õige ning seda ka rõõmuga teha - igatseb toimida koos Jumalaga selles häda täis ja pimedas maailmas (1Tm 1:5)
Selle kommentaari autor: Katharine McPhail